Otse põhisisu juurde

André Aciman "Kutsu mind oma nimega" / "Call me by your name"

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka. 

Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema.

Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa kaudu kõneles Aciman ise.

Häbi hiilis läheduse kannul. 

Loo jutustamine polnud alati lineaarne, mistõttu ehk igal hetkel polnud kõige lihtsam jälgida, ühtlasi oli jutustamine sihuke unelev, aga see sobiski hästi, vaadates, millest jutt käis. Mõtisklemine soodustas raamatusse sisseimbumist (nimelt imbumist mitte sisseelamist).

Üks neid raamatuid, kus suve oli selgelt tunda. Kujutluspildid olid ainult päikselised ja soojad. Suurem osa tegevust toimus Liguurias. Vaatasin järgi, et see on Itaalia saapa ülaosa esikülg. Kaunis mereäärne maakond. Meräärsus oli sisus ka kuulda.

Kui millegi kallal norida, siis ma oleks võib-olla raamatu lõpuosa teisiti teinud, aga polnud ka sellisena halb, kui ta oli.

Miks sa ennast kogu aeg maha teed? - Ma ei tea. Vist sellepärast, et sina ei saaks seda teha.

Raamatu tagakaas ütleb, et tänapäeva ilusamaid armasturomaane. Põhimõtteliselt nõus. Vähemalt siin sain aru sellest armastusromaani osast, kuigi ta oli suuresti ka coming of age. Arvan, et see raamat ei kao aegade hämarusse.

Raamatu põhjal tehtud filmi pole veel näinud. See sai kunagi palju tähelepanu (sh Oscari nominatsioone). Audioraamatut (ehk Elio mõtteid) luges filmis Oliveri mänginud Armie Hammer. Selline valik oli väga call me by your name. 

Filmist pärit Sufjan Stevensi laulu soovitas mulle kunagi Youtube. Palju kuulasin, palju kummitas. See on hea laul. Ka Oscari nominent.

Järg on ka olemas. Tõmbab lugema, kuigi mõnevõrra on kartus, et teine osa on jamam (sest tihti on).



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...