Otse põhisisu juurde

André Aciman "Kutsu mind oma nimega" / "Call me by your name"

1987. aasta suvel on 17-aastase Elio vanemate Itaalia suvilas külas 24-aastane Oliver (tegevusala mõttes filosoofia doktorant). Raamat on sisuliselt nagu Elio päevik, kus ta kirjeldab oma mõtteid Oliverist ja tundeid tema suhtes. Sellest, mis suve jooksul toimus, räägitakse muidugi ka. 

Hakkasin seda algul audioraamatuna kuulama. Üleliia kaugele ei jõudnud, sest nagu raske oli jälgida. Samas tundus, et see võiks mulle siiski väga meeldida, mistõttu võtsin eestikeelse paberraamatu ja hakkasin otsast peale lugema.

Isiklikkuse tase oli niuke, et vahepeal tundus nagu ma ei peaks kellegi võõra kohta midagi sellist lugema (=teadma). Väga aus. Ja nii ilusasti kirjutatud. Stiili eest kõige kõrgemad hinded. Vahepeal mõtlesin, et kogu selle loo võiks edukalt ka näiteks luuletuste tsükli või poeemina kirjutada, sest ka proosatekst oli väga poeetiline. Pole lihtne kirjeldada mingeid tundeid (näiteks igatsust) banaalselt kõlamata, siin tuli see välja. Vahepeal mõtlesin ka, kas näiteks Elio isa kaudu kõneles Aciman ise.

Häbi hiilis läheduse kannul. 

Loo jutustamine polnud alati lineaarne, mistõttu ehk igal hetkel polnud kõige lihtsam jälgida, ühtlasi oli jutustamine sihuke unelev, aga see sobiski hästi, vaadates, millest jutt käis. Mõtisklemine soodustas raamatusse sisseimbumist (nimelt imbumist mitte sisseelamist).

Üks neid raamatuid, kus suve oli selgelt tunda. Kujutluspildid olid ainult päikselised ja soojad. Suurem osa tegevust toimus Liguurias. Vaatasin järgi, et see on Itaalia saapa ülaosa esikülg. Kaunis mereäärne maakond. Meräärsus oli sisus ka kuulda.

Kui millegi kallal norida, siis ma oleks võib-olla raamatu lõpuosa teisiti teinud, aga polnud ka sellisena halb, kui ta oli.

Miks sa ennast kogu aeg maha teed? - Ma ei tea. Vist sellepärast, et sina ei saaks seda teha.

Raamatu tagakaas ütleb, et tänapäeva ilusamaid armasturomaane. Põhimõtteliselt nõus. Vähemalt siin sain aru sellest armastusromaani osast, kuigi ta oli suuresti ka coming of age. Arvan, et see raamat ei kao aegade hämarusse.

Raamatu põhjal tehtud filmi pole veel näinud. See sai kunagi palju tähelepanu (sh Oscari nominatsioone). Audioraamatut (ehk Elio mõtteid) luges filmis Oliveri mänginud Armie Hammer. Selline valik oli väga call me by your name. 

Filmist pärit Sufjan Stevensi laulu soovitas mulle kunagi Youtube. Palju kuulasin, palju kummitas. See on hea laul. Ka Oscari nominent.

Järg on ka olemas. Tõmbab lugema, kuigi mõnevõrra on kartus, et teine osa on jamam (sest tihti on).



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...