Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Hea venelane"

 


Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg...

"Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas. 
  • Sisu
    Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole?).
    Ehk kõige rohkem meeldis see, millise jutustajana autor esines, millise vaatenurga ta valis. Kui mina kirjutaks raamatu esoteerikamaailmast, siis see oleks ilmselt valus satiir või tugevalt hoiatava tooniga lugu sellest, millistesse lõksudesse ei tohi langeda. Aga Vahter on kõigi osapoolte suhtes heatahtlik. Ta ei õigusta ega halvusta esoteerikuid, ei naeruväärista inimesi, kes neid usuvad, aga ei tunne neile ka otseselt kaasa. Lõpuks saab tõde selguda ka kedagi risti löömata.
    Räägitakse ka Arturi vanemate ja vanavanemate lugusid, mis on huvitav ja realistlik integratsioonikompott (aktuaalne nii 90ndatel kui täna). 
  • Stiil
    Hea stiil. Lobedalt loetav.
  • Emotsioonid!
    See, et mitu korda naersin, on juba tervet tärni väärt.
  • Tegelased
    Karvaseid, sulelisi, tavalisi. Ekstrasenssidest ja ärivaistuga koolipoistest keldripoe juuksurite ja maavanaisadeni. Üks ekstrasenss on kaunis hea filosoof, põhjendab hästi ära, miks ta teeb seda, mida teeb. (Ja selle põhjal on raske teda hukka mõista.) Hea ärivaistuga tegelane on vist igas 90ndatel toimuvas romaanis. Peabki olema, sest lihtsalt oli selline aeg, kus hea ninaga sai kiiresti palju teenida. 
  • Atmosfäär
    Ei tea, mis mulje see jätaks inimesele, kes 90ndaid üldse ei mäleta, aga mulle (kes ma varaseid 90ndaid ka veidi häguselt mäletan) tundus, et ajastu hõng oli raamatus tugevalt üleval. Autori jaoks oli ilmselgelt oluline, et hõng üleval oleks.
  • Mõtete ärgitamine
    Kas tõesti oli nii?-küsimus. Guugeldasin mõnda asja, ajaloolistest isikutest tegelasi näiteks. Muidugi ka see mõte, et kuidas siis asjad olid ja kuidas praegu on. Kui palju on muutunud ja kui palju ei ole tegelikult muutunud. Viimasega seonduvalt - miks autor just praegu sellise raamatu kirjutas ja millisesse konteksti "Hea venelane" 2023. aasta Eesti ühikonnas asetub?
  • Lõpp
    Oli ootuspärane, jõudis kätte ootamatult, aga polnud minu lemmikosa kogu raamatust.
  • Kestev mõju
    Maitea, kuivõrd ta kokkuvõttes Eesti 90ndatest rääkivate romaanide hulgas esile tõuseb. Ise võiks küll kunagi veel lugeda.
  • Sisuväline
    Kõvakaaneline paksul paberil raamat. Kaanepilt on nii lahe ja nii diip, et ma vist päris lõpuni ei hammustagi seda läbi.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...

André Aciman "The gentleman from Peru"

Seltskond sõpru on Itaalias mõneks ajaks sunnitult paiksed, sest ootavad oma sõiduvahendi töökorda saamist. Algul tundub, et sõpru on kokku jube palju (vist kaheksa?) ja kuidas nad küll kõik meelde jäävad, aga selgub, et ei peagi jääma, pole nii oluline.  Sõpruskonna tähelepanu haarab samas hotellis peatuv härra, keda nad tihti restoranis jälgima jäävad. Kui härra ühel päeval nende juurde juttu rääkima tuleb, muutub ta veel huvitavamaks. Tal tunduvad olevat lausa üleloomulikud võimed. Suurt osa tekstist võiks nimetada vana mehe filosofeerimiseks või targutamiseks või heietamiseks. Võib-olla see muutuks aeglaseks ja tüütuks, aga raamat on nii õhuke, et seda ei jõua juhtuda.  Kui juba välise peale läks, siis mõtlesin lugedes taaskord, kuidas mulle meeldib lugeda korralikke kõvakaanelisi raamatuid. See nägi veel nii ilus välja ka.  Aga sisu mõttes on lugu ilmselt sellest, kuidas minevik inimesi kummitada võib. Ja armastusest muidugi, millest ikka siis.  Us in others, is...

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...