Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Hea venelane"

 


Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg...

"Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas. 
  • Sisu
    Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole?).
    Ehk kõige rohkem meeldis see, millise jutustajana autor esines, millise vaatenurga ta valis. Kui mina kirjutaks raamatu esoteerikamaailmast, siis see oleks ilmselt valus satiir või tugevalt hoiatava tooniga lugu sellest, millistesse lõksudesse ei tohi langeda. Aga Vahter on kõigi osapoolte suhtes heatahtlik. Ta ei õigusta ega halvusta esoteerikuid, ei naeruväärista inimesi, kes neid usuvad, aga ei tunne neile ka otseselt kaasa. Lõpuks saab tõde selguda ka kedagi risti löömata.
    Räägitakse ka Arturi vanemate ja vanavanemate lugusid, mis on huvitav ja realistlik integratsioonikompott (aktuaalne nii 90ndatel kui täna). 
  • Stiil
    Hea stiil. Lobedalt loetav.
  • Emotsioonid!
    See, et mitu korda naersin, on juba tervet tärni väärt.
  • Tegelased
    Karvaseid, sulelisi, tavalisi. Ekstrasenssidest ja ärivaistuga koolipoistest keldripoe juuksurite ja maavanaisadeni. Üks ekstrasenss on kaunis hea filosoof, põhjendab hästi ära, miks ta teeb seda, mida teeb. (Ja selle põhjal on raske teda hukka mõista.) Hea ärivaistuga tegelane on vist igas 90ndatel toimuvas romaanis. Peabki olema, sest lihtsalt oli selline aeg, kus hea ninaga sai kiiresti palju teenida. 
  • Atmosfäär
    Ei tea, mis mulje see jätaks inimesele, kes 90ndaid üldse ei mäleta, aga mulle (kes ma varaseid 90ndaid ka veidi häguselt mäletan) tundus, et ajastu hõng oli raamatus tugevalt üleval. Autori jaoks oli ilmselgelt oluline, et hõng üleval oleks.
  • Mõtete ärgitamine
    Kas tõesti oli nii?-küsimus. Guugeldasin mõnda asja, ajaloolistest isikutest tegelasi näiteks. Muidugi ka see mõte, et kuidas siis asjad olid ja kuidas praegu on. Kui palju on muutunud ja kui palju ei ole tegelikult muutunud. Viimasega seonduvalt - miks autor just praegu sellise raamatu kirjutas ja millisesse konteksti "Hea venelane" 2023. aasta Eesti ühikonnas asetub?
  • Lõpp
    Oli ootuspärane, jõudis kätte ootamatult, aga polnud minu lemmikosa kogu raamatust.
  • Kestev mõju
    Maitea, kuivõrd ta kokkuvõttes Eesti 90ndatest rääkivate romaanide hulgas esile tõuseb. Ise võiks küll kunagi veel lugeda.
  • Sisuväline
    Kõvakaaneline paksul paberil raamat. Kaanepilt on nii lahe ja nii diip, et ma vist päris lõpuni ei hammustagi seda läbi.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...