Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg...
"Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas.
- Sisu
Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole?).
Ehk kõige rohkem meeldis see, millise jutustajana autor esines, millise vaatenurga ta valis. Kui mina kirjutaks raamatu esoteerikamaailmast, siis see oleks ilmselt valus satiir või tugevalt hoiatava tooniga lugu sellest, millistesse lõksudesse ei tohi langeda. Aga Vahter on kõigi osapoolte suhtes heatahtlik. Ta ei õigusta ega halvusta esoteerikuid, ei naeruväärista inimesi, kes neid usuvad, aga ei tunne neile ka otseselt kaasa. Lõpuks saab tõde selguda ka kedagi risti löömata.
Räägitakse ka Arturi vanemate ja vanavanemate lugusid, mis on huvitav ja realistlik integratsioonikompott (aktuaalne nii 90ndatel kui täna). - Stiil
Hea stiil. Lobedalt loetav. - Emotsioonid!
See, et mitu korda naersin, on juba tervet tärni väärt. - Tegelased
Karvaseid, sulelisi, tavalisi. Ekstrasenssidest ja ärivaistuga koolipoistest keldripoe juuksurite ja maavanaisadeni. Üks ekstrasenss on kaunis hea filosoof, põhjendab hästi ära, miks ta teeb seda, mida teeb. (Ja selle põhjal on raske teda hukka mõista.) Hea ärivaistuga tegelane on vist igas 90ndatel toimuvas romaanis. Peabki olema, sest lihtsalt oli selline aeg, kus hea ninaga sai kiiresti palju teenida. - Atmosfäär
Ei tea, mis mulje see jätaks inimesele, kes 90ndaid üldse ei mäleta, aga mulle (kes ma varaseid 90ndaid ka veidi häguselt mäletan) tundus, et ajastu hõng oli raamatus tugevalt üleval. Autori jaoks oli ilmselgelt oluline, et hõng üleval oleks. - Mõtete ärgitamine
Kas tõesti oli nii?-küsimus. Guugeldasin mõnda asja, ajaloolistest isikutest tegelasi näiteks. Muidugi ka see mõte, et kuidas siis asjad olid ja kuidas praegu on. Kui palju on muutunud ja kui palju ei ole tegelikult muutunud. Viimasega seonduvalt - miks autor just praegu sellise raamatu kirjutas ja millisesse konteksti "Hea venelane" 2023. aasta Eesti ühikonnas asetub? - Lõpp
Oli ootuspärane, jõudis kätte ootamatult, aga polnud minu lemmikosa kogu raamatust. - Kestev mõju
Maitea, kuivõrd ta kokkuvõttes Eesti 90ndatest rääkivate romaanide hulgas esile tõuseb. Ise võiks küll kunagi veel lugeda. - Sisuväline
Kõvakaaneline paksul paberil raamat. Kaanepilt on nii lahe ja nii diip, et ma vist päris lõpuni ei hammustagi seda läbi.
Kommentaarid