Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Hea venelane"

 


Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg...

"Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas. 
  • Sisu
    Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole?).
    Ehk kõige rohkem meeldis see, millise jutustajana autor esines, millise vaatenurga ta valis. Kui mina kirjutaks raamatu esoteerikamaailmast, siis see oleks ilmselt valus satiir või tugevalt hoiatava tooniga lugu sellest, millistesse lõksudesse ei tohi langeda. Aga Vahter on kõigi osapoolte suhtes heatahtlik. Ta ei õigusta ega halvusta esoteerikuid, ei naeruväärista inimesi, kes neid usuvad, aga ei tunne neile ka otseselt kaasa. Lõpuks saab tõde selguda ka kedagi risti löömata.
    Räägitakse ka Arturi vanemate ja vanavanemate lugusid, mis on huvitav ja realistlik integratsioonikompott (aktuaalne nii 90ndatel kui täna). 
  • Stiil
    Hea stiil. Lobedalt loetav.
  • Emotsioonid!
    See, et mitu korda naersin, on juba tervet tärni väärt.
  • Tegelased
    Karvaseid, sulelisi, tavalisi. Ekstrasenssidest ja ärivaistuga koolipoistest keldripoe juuksurite ja maavanaisadeni. Üks ekstrasenss on kaunis hea filosoof, põhjendab hästi ära, miks ta teeb seda, mida teeb. (Ja selle põhjal on raske teda hukka mõista.) Hea ärivaistuga tegelane on vist igas 90ndatel toimuvas romaanis. Peabki olema, sest lihtsalt oli selline aeg, kus hea ninaga sai kiiresti palju teenida. 
  • Atmosfäär
    Ei tea, mis mulje see jätaks inimesele, kes 90ndaid üldse ei mäleta, aga mulle (kes ma varaseid 90ndaid ka veidi häguselt mäletan) tundus, et ajastu hõng oli raamatus tugevalt üleval. Autori jaoks oli ilmselgelt oluline, et hõng üleval oleks.
  • Mõtete ärgitamine
    Kas tõesti oli nii?-küsimus. Guugeldasin mõnda asja, ajaloolistest isikutest tegelasi näiteks. Muidugi ka see mõte, et kuidas siis asjad olid ja kuidas praegu on. Kui palju on muutunud ja kui palju ei ole tegelikult muutunud. Viimasega seonduvalt - miks autor just praegu sellise raamatu kirjutas ja millisesse konteksti "Hea venelane" 2023. aasta Eesti ühikonnas asetub?
  • Lõpp
    Oli ootuspärane, jõudis kätte ootamatult, aga polnud minu lemmikosa kogu raamatust.
  • Kestev mõju
    Maitea, kuivõrd ta kokkuvõttes Eesti 90ndatest rääkivate romaanide hulgas esile tõuseb. Ise võiks küll kunagi veel lugeda.
  • Sisuväline
    Kõvakaaneline paksul paberil raamat. Kaanepilt on nii lahe ja nii diip, et ma vist päris lõpuni ei hammustagi seda läbi.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...