Otse põhisisu juurde

Tauno Vahter "Hea venelane"

 


Tauno Vahter oli kõigepealt see tüüp, kes Kuldvillakus (ja teistes mälumängudes) käis. Alati oli hea meel, kui ta võitis. Aastaid hiljem koorus kusagilt, et ta on ka Tänapäeva kirjastuse töötaja. Ja lõpuks hakkas ise raamatuid kirjutama. Minu jaoks on ta kuidagi Eesti Richard Osman. Maitea, võib-olla välimuselt sarnane või seepärast, et mõlemad (tele)mälumängudega seotud olnud või on mõlemal sarnaselt libe sulg...

"Heas venelases" elab 1990ndate alguse Lasnamäel põhikooli lõpuklassi poiss Artur, kelle ema on eestlane ja isa venelane. (Seetõttu varieerub, kas tema nimes on rõhk esimesel või teisel silbil.) Ongi nii, nagu raamatu avalause ütleb - kõiges on süüdi juuksur. Silmapaistva soenguga keldrijuuksur nimelt leiab, et Arturil hakkab kolmas silm avanema. Artul läheb sõnakuuleliku poisina asjade vooluga kaasa ja leiab end peagi ekstrasensikarjääri tegemas. 
  • Sisu
    Pealkiri on esimene saavutus. Hea venelane on intrigeeriv sõnapaar (ka halb venelane oleks intrigeeriv, kas pole?).
    Ehk kõige rohkem meeldis see, millise jutustajana autor esines, millise vaatenurga ta valis. Kui mina kirjutaks raamatu esoteerikamaailmast, siis see oleks ilmselt valus satiir või tugevalt hoiatava tooniga lugu sellest, millistesse lõksudesse ei tohi langeda. Aga Vahter on kõigi osapoolte suhtes heatahtlik. Ta ei õigusta ega halvusta esoteerikuid, ei naeruväärista inimesi, kes neid usuvad, aga ei tunne neile ka otseselt kaasa. Lõpuks saab tõde selguda ka kedagi risti löömata.
    Räägitakse ka Arturi vanemate ja vanavanemate lugusid, mis on huvitav ja realistlik integratsioonikompott (aktuaalne nii 90ndatel kui täna). 
  • Stiil
    Hea stiil. Lobedalt loetav.
  • Emotsioonid!
    See, et mitu korda naersin, on juba tervet tärni väärt.
  • Tegelased
    Karvaseid, sulelisi, tavalisi. Ekstrasenssidest ja ärivaistuga koolipoistest keldripoe juuksurite ja maavanaisadeni. Üks ekstrasenss on kaunis hea filosoof, põhjendab hästi ära, miks ta teeb seda, mida teeb. (Ja selle põhjal on raske teda hukka mõista.) Hea ärivaistuga tegelane on vist igas 90ndatel toimuvas romaanis. Peabki olema, sest lihtsalt oli selline aeg, kus hea ninaga sai kiiresti palju teenida. 
  • Atmosfäär
    Ei tea, mis mulje see jätaks inimesele, kes 90ndaid üldse ei mäleta, aga mulle (kes ma varaseid 90ndaid ka veidi häguselt mäletan) tundus, et ajastu hõng oli raamatus tugevalt üleval. Autori jaoks oli ilmselgelt oluline, et hõng üleval oleks.
  • Mõtete ärgitamine
    Kas tõesti oli nii?-küsimus. Guugeldasin mõnda asja, ajaloolistest isikutest tegelasi näiteks. Muidugi ka see mõte, et kuidas siis asjad olid ja kuidas praegu on. Kui palju on muutunud ja kui palju ei ole tegelikult muutunud. Viimasega seonduvalt - miks autor just praegu sellise raamatu kirjutas ja millisesse konteksti "Hea venelane" 2023. aasta Eesti ühikonnas asetub?
  • Lõpp
    Oli ootuspärane, jõudis kätte ootamatult, aga polnud minu lemmikosa kogu raamatust.
  • Kestev mõju
    Maitea, kuivõrd ta kokkuvõttes Eesti 90ndatest rääkivate romaanide hulgas esile tõuseb. Ise võiks küll kunagi veel lugeda.
  • Sisuväline
    Kõvakaaneline paksul paberil raamat. Kaanepilt on nii lahe ja nii diip, et ma vist päris lõpuni ei hammustagi seda läbi.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...