Otse põhisisu juurde

Mesjats mai

Ongi nii! Ma ei saa siiani aru, mis pidupäev see 1.mai õieti on ,aga hea, et ta on, saab endas veel ühe päeva pühapäeva tunnet arendada.Ei, tegelikult võiks täna ikka tavaline esmaspäev olla, ma olen juba liiga uimaseks muutunud sellest nädalavahetusest. Lisaks sellele ajan ma ennast oma mõtetega veidi närvi. Aga The Rasmuse plaati sai küll jälle kuulatud ja mõeldud, et kui ma seda kaks aastat tagasi muudkui ketrasin, olid hoopis teised ajad.
Hämmastav on see ,et ma mäletan täpselt, milline päev oli täna kolm aastat tagasi. Kole ilm oli, hästi külm ja vihmane, mina passisin toas ja õppisin geograafia eksamiks.Ja kaks aastat tagasi 1.mail passisin ma ka toas, kuigi väljas oli väga ilus ilm, ja õppisin ajalooeksamiks. Aga mida ma aasta tagasi tegin, ei tea praegu, selleks tuleb kapipõhja kaevuda, paraku praegu ei saa....igal juhul tundub, et täna on täitsa eriline päev, sest ma ei õpigi. Ei ole plaanis hakata ka.Loen edasi oma vahvat raamatut.Tegelikult tuli Doris Kareva tunne peale." Aja kuju" pole veel jõudnudki lugeda.Panin vaikuse kinni.
Täna hommikul jõudsin ma jälle juba 2 inimese pärast vaikselt rõõmus olla ja salli muheleda.Loodetavasti on ka põhjust.Ja siis veel kahe inimese pärast lõuna ajal. On see mingi kevade eripära,et kahekaupa õnnelikud ollakse? Loodetavasti mitte ainult kevade siiski...Ja loodetavasti saavad inimesed ikka aeg-ajalt ka üksinda õnnelikud olla. Mina isegi peaaegu et saan:)
Aga ühte asja mina lihtsalt ei suuda ära oodata ja see on maikuu Anne:D

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...