Otse põhisisu juurde

On inimesi...

...kelle eraeluga on mul rohkem asja kui mõne teise omaga. On paiku, mis võiksid nii mõndagi öelda, kui ka seintel kõrvad oleksid. Näiteks minu köögilaud.See tuleks ilmselt lausa minema visata,sest kui Laura juhtub jälle mõnikord minu pool ööbima, siis, nojah, siis toimub seda ja teist. Ja kirjutuslaud on veel hullem, lauajutte pole küll ammu olnud, aga vanad jutud on veel alles;)
Tegelikult ma tahtsin hoopis muust rääkida.Seda nimelt, et ma hakkan vist vanaks jääma.Sest sel aastal mul kohe pole sellist kevadevaimustust kui muidu.Sellist kõikehaaravat hullusetunnet,mis peaaegu et huilgama paneks. Ei, ma vist ikka pole vana, asi on selles hoopis, et magan liiga kaua hommikuti. Kuna tegelikult kui nüüd mõtlema hakata, siis tõelise kevadehõngu ajad olid keskkooli ajal.Kui ikka poole 8 ajal hommikul toast välja minna, siis muld lõhnas ja taevas helkis ja maailm oli õnne täis.
Kui pikk või lühike aeg oleks õiglane teise inimese kohta arvamuse kujundamiseks? Ei saa ilmselt midagi teha,et esmamulje üsna kiiresti tekib ja las ta tekib, aga ma mõtlen pigem seda, kui kaua läheb aega( ja kui kaua tuleks endale aega anda) et inimesest püsiv mulje kujundada? On inimesi, kes ütlevad mulle, et nende arvamus minust on üsna inertne.Seega, kas pean siit järeldama, et üksõik mida ma teen, olgu siis head või halba, arvab see inimene ikka seda, mida ta on nõuks võtnud arvata? Tahaks siiski loota,et minu tegudel on mõte olemas ja muutumatus mõnikord ka muutlikkuseks muutub.
Aga inertsuse mõistega meenub mul alati õpetaja Sõber, kes alailma küsis milline omadus on lämmastikul ja Kaisa muudkui teadis, et lämmastik on inertne, sest kolmikside on seal. Aga kui keegi juhtub paremini teadma, siis valgustage mind ka, eks? (Kathriin juba tegigi seda:)

Ja kui see inertset arvamust omav inimene ennast nüüd puudutatuna tunneb, siis ole kohe täitsa rahulik, ma ei poe päevad läbi nahast välja, et sa minust teistmoodi mõtleksid. Kuigi sina saad minu siinsetest mõttekäikudest ilmselt nagunii teisiti aru nagu ikka.
Lõpetuseks tahaks surematuks kuulutada inimese, kes mõtles välja erilise viisi tükksuhkru pakikese avamiseks;)
PS! Olles vahepeal tarkadesse raamatutesse vaadanud, sain teada, et ehk pole sõna "inertne" siin päris õigesti kasutatud.Noh, igal juhul mina polnud esimene, kes seda sellises tähenduses kasutas.Vot!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...