"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.
Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.
Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis presidendi raamatuklubis, kus raamatu üle arutati.
Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ära tuntavad tegelaskujud mingite käitumismustritega.
Olgu ajastumärkidega kuidas on ja olemas nad siin on, peamised on siiski igasugused suhteliinid. Pealtnäha tavapärased suhted (mis need on tegelikult?), siis need suhted, kus keegi kellegagi mingil põhjusel ei suhtle või teeb seda väga vähe või need suhted, mida lõpetada ei suudeta.
Tegelaste hulgas oli mitu õige huvitavat, kelle arengut jälgida. Viimati saab isegi nii öelda, et kõik olid huvitavad, kõik arusaadavalt liikusid kuhugi ja polnud niisama lehekülgede vahele jõlkuma loodud. Onu Andrese ja Toomase õe Kerli suhtes olin kõige uudsihimulikum.
Alguses ja veel natuke aega hiljem ka tundus, et tegemist on üsna lõbusa raamatuga. Stiil oli selline. Mida edasi, seda tõsisemaks ja kurvemaks läks. Kuigi vahepeal võis ka siis naerma ajada. Huvitav, kuidas see stiil suure eesti romaani jaoks sobiks? Kas tõeline eesti romaan peaks olema süvamasendav või sobiks ka teen-nalja-aga-kõik-saavad-aru-asja-tõsidusest?
Kuigi päris head nalja on tehtud sel teemal, mida raamatu pealkiri tähendab (vaest elu kalendrikuu teises pooles), siis tegelik kuu teise poole mainimine raamatus oli selline:
Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt selle päris oma inimese, siis on see õnnistus, see ongi kõige suurem õnn!
Kuivõrd lugedes tekkis kuidagi selge teadmine, et teos peab olema mõnevõrra autobiograafiline, hakkasin taaskord mõtlema, kuidas niukese asja loomeprotsess käib. Kuidas kirjanik oma elu põhjal kirjutades otsustab, millised päriselus juhtunud sündmused raamatusse sisse panna, millised panna muudetud kujul, millised lihtsalt efekti pärast välja mõelda. Huvitav. Kompositsioon ja see värk.
Veel asi, millest mõtlesin, oli unenägude kirjeldamine raamatutes. Väga levinud ju. Aga mulle ei meenu ühtegi lugemiskogemust, kus oleks järjekordse unenäokirjelduseni jõudes mõelnud et oh jess, unenägu! Pigem on ikka nii et nojah, jälle mingi segane kirjeldus, mida peaksin ilmselt kuidagi tõlgendama ja mingeid järeldusi tegema. Ühesõnaga ma ei saa eriti aru, miks unenägude kirjeldamist raamatutesse vaja on. Päriselu unenäod on ju enamasti selgelt tõlgendamatud, miks siis raamatus peaks teisiti olema. "Kuu teises pooles" iseenesest oli üks või paar unenägu, ei olnud häiriv ega midagi. Lihtsalt hakkasin mõtlema.
Üks tore tsitaat lõpuks:
Emal olid lausa eraldi kategooriad, toidu kaudu võinuks lugeda tema mõtteid ja tundepuhanguid. Kui praeti muna ja vorsti – Trööstime teineteist ja oleme hellad, küll kõik saab korda. Kana-klimbisupp – Kas sa ikka oled viimasel ajal andnud endast parima? Keedetud kaalikas – Mõtle siit nüüd ise edasi! Kaane all podisesid kapsarullid – Jah, see on armastus! Ja see kõik on sulle!


Kommentaarid
Postita kommentaar