Otse põhisisu juurde

Telefonipäev?

Lugu järgmine.Kui Mailit poleks mulle täna kella 11.30 paiku sõnumit saatnud, kui hea meel tal on, et ma olemas olen, oleks mina rahus edasi maganud ja kooli Nõukogude Liidu matustele poleks ilmselt jõudnudki.Aga sedapuhku läks nii. Nii et aitäh Mailitile endale ka:)
Kui ma siis oma hommikust helbekaussi tühjendama olin asunud, ise samal ajal teise käega sõnumit trükkides,juhtus säärane asi, et tilgake piima hüppas telefoni klahvi "2" vahele. Olles kuulnud, et sellised asjad telefonidele just eriti hästi ei mõju, ja soovides ka edaspidi number 2 kasutada, otsustasin telefoni veidi lammutada ja asja ilusti ära kuivatada. Kui olin ta suure pusimise peale mitmeks tükiks teha suutnud( pole just suurem tehnikasõber nagu teada), avanes mulle päris kole pilt. Minu väike kuldne telefon ( mis on kuldne muide ainult sellepärast, et Merilin ta välja valis) oli seestpoolt must! Kole kohe! Ja siis ma otsustasingi, et 16.mai on alates sellest aastast telefonipäev. See tähendab, et kui ühelgi muul päeval aastas ei tule pähe telefoni puhastada, siis 16.mail ehk võiks. Niisiis, lisaks ninapäevale on nüüd ka telefonipäev olemas.
Unenäod on ilmselt väga huvitav uurimisvaldkond.Täna öösel nägin ma ka midagi unes, muidugi unustasin selle hetk peale ärkamist ära.Aga see polegi oluline.Oluline on, et see, mida ma unes nägin, pidi olema midagi head.Sest veel mitu tundi oli nii mõnus tunne. Kummaliselt mõnus- tead, et midagi nii head oli ja ikka on hea, aga samas ei tea, mis see täpselt oli.
Paraku on unenägudel vastupidine efekt ka, st kui midagi halba oled unes näinud, siis on veel natuke aega selline tunne nagu oleks "Tantsija pimeduses" filmi vaadanud.
Keegi vist jälle ei nõustu, et täna on ilus ilm.Tegelikult ma ise ka ei nõustu vist.Lihtsalt mulle meeldib see ilm.Vist on mingi sarnane asi nagu selle unenäovärgiga, et täpselt ei tea, aga see ilm meenutab mingit perioodi minu elus, mis on juba läbi, aga mis oli väga hea.Ja nurmenukud tulevad ka seoses selle ilmaga meelde.Neil on tegelikul hästi hea lõhn, kuigi inimesed paistavad harva teadvat, et neil üldse mingi lõhn on.
Kuidas sellist inimest nimetatakse, kes otsustab asjade meeldivuse üle nende lõhna üle? Mina natuke otsustan.Lillede puhul. Kuidas muidu seletada fakti, et nartsissid, maikellukesed, sirelid, nurmenukud ja tulbid on nii head, et kole kohe. Tulpide lõhn vist paljudele ei meeldi. Mulle nii meeldib! Nagu värske rohu lõhn või midagi sellist. Igal juhul, siit järjekordne üleskutse: "Kui sa tuled, too mul lilli..." ;) Kurki ja tilli võib alati ka tuua muidugi.

Nõukogude Liit on ka seks korraks maha maetud.Loodetavasti saab peale kurjakuulutavat kuupäeva 6.06.2006 tema haual ka tantsu lüüa...:)

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...