Otse põhisisu juurde

Laura,ära loe seda!

Niisiis, täna ma lebotasin.Gooblisse ei viitsinud minna, koori ei viitsinud minna, Hruštšovi ei viitsinud lugeda, Goobli referaati ei viitsinud teha. (Laura,võid nüüd silmad lahti teha, kui nad seni kinni pigistatud olid;) Aga tegelikult ei punasta kah, sest mul oli halb tuju. Mulle ei meeldi, kui inimesed liialt hullu ema mängida üritavad ja asju "rahulikult ajada" püüavad. Ühesõnaga, pedandid,hoidke heaga eemale,ma ei ole nii korralik kui teie ja ei taotlegi seda. Suht igav oleks. Ja inimestel võiks olla kombeks oma plaanidest ette teatada, pikemalt. Kuigi kui raha pakutakse, ei tohiks pretensioone olla.
Aga ikkagi, lõpuks keerab kõik nagunii heaks.Ära karda!(ütles väike poiss ja kõlas nii lootustandvalt;)
Nüüd on vist jällegi uued protsessid...aga ma ikka veel usun, et vanade juurde tagasipöördumine poleks sugugi raske kui olukord seda soosima peaks.
Mis üldse on olukord? Tahaks loota, et midagi sellist, mis aeg-ajalt paneb inimesi tegema midagi neile endilegi üllatuslikku.Näiteks.Kes on kunagi mind karjumas kuulnud? Mitte keegi? Njah.Aga ma luban, et kunagi ma karjun. Kindlalt. Loodetavasti rõõmust.Aga kui ka teisiti peaks minema, siis võib ehk lihtsalt heameelt tunda hääle tugevusest:P
Mul on tädi, kellel on kaks sünnipäeva.Esimene neist on täna.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...