Otse põhisisu juurde

Kuu

Kuna ma olen viimasel ajal natuke väheaktiivne olnud, mõtlesin,et teeks täna ühe päris päeviku moodi asja siia.Teema oleks "Minu nädalavahetus".Kõlab kuidagi nagu 3.klassi kirjanditeema...aga ok.Parem see kui teine.
Kui reedel bussile läksin,sadas vihma. Jõhvis ei sadanud. Õnneks ma ei pidanudki koju hääletama, sain täitsa ilma hääleta:) Astun ma siis kodus uksest sisse ja mis mulle vastu tuleb? Maikellukeste lõhn!!!!! Kass tuli ka muidugi vastu...Tema oli minuga eriti sõber reedel.Hiljem sain teada miks. Teda nimelt üritatakse "maavillasema" toiduga harjutada, mis tähendab, et oma poetoitu ta iga päev ei saa. Mina sellest pisiasjast muidugi teadlik polnud, mis tähendab, et kassikesel õnnestus mind suurepäraselt ära kasutada ja oma lemmikrooga saada
Laupäev.Lebotasin.Siis veel natuke ja veel natuke. Lugesin umbes ühe lehekülje ja iga rea vahepeal käisin köögis maikellukesi nuuskimas Mingil moel õnnestus umbes kella 4ni üleval olla.See on nagu vanasti.Õues oli juba valge, kui magama läksin, kuigi hoopis selline tunne oli, et tahaks õue minna hommikuõhu kätte. Siit üleskutse: inimesed, ärge magage! Valged ööd on kord aastas.Kuigi üliõpilastele pole vist vaja seda öelda, need istuvad nagunii umbes 20h ööpäevast üleval
Pühapäeval oli järjekordne maaelu elamus.Lisaks loogilisena tunduvale, kuid siiski ülitähtsale järeldusele, et maal laulavad linnnud palju kõvemini kui linnas, mõtlesin, et küll on hea, et meil on olemas need kahe õunapuu vahel rippuvad pesunöörid. Sealt korjatud riietel on ikka hoopis teine lõhn kui ühikas radiaatori peal kuivaks kärsanud kaltsudel.
Aga muidu päike paistis ja rohi rohetas...heh,praegu kirjutasin päikese asemel kogemata äpike...nii armas sõna
Täna hommikul oleks ma äärepealt bussist maha jäänud, aga ei jäänud.Bussijuht oli see mees, kes mind ja Teelet kunagi naiseks võtta tahtis ja minu kõrval seisis mingi kahtlane mees, kes hingas mulle kõrva nagu vihane pull, ja tema kõrval seisis mees, kellel olid multikakangelase päikeseprillid (olen ma ikka piisavalt tolerantne?).
Aga Jõhvi oli kuidagi tore täna hommikul, selline esmaspäevahommikuselt värske ja mõnus.Kuigi ma adusin taaskord, et peale igasuguste poodide pole mul aimugi, kus Jõhvis midagi asub.Kehva.
Ja Tartusse sõites oli minu kõrval nii tore tüdruk.Muudkui võttis kotist kommi ja pistis.Lisaks jõudis ta tee jooksul vähemalt 3 korda juukseid kammida.Ei tea, kuidas tal need sõiduga sassi läksid aga....See buss oli üks kole kolkakolistaja, kaks ja pool tundi...isegi Peipsi polnud täna väga vaatamisväärne.Aga.Kuulasin mussi.Minu selle nädalavahetuse lemmikread laulust on :
...ei tea mis edasi saab mitte keegi
ei talu teada mis aimatav on
ei palugi kedagi, hea teada seegi
jalul vaid püsida talutav on...
Mõjub paremini siiski laulus kui luuletusena, aga kes on kuulnud, see teab.

Tartu on tore.Täna oli hea siia jõuda.
Kui halbadele asjadele mitte mõelda, on kõik ju nii pagana hästi. Ja saatus paistab mind endiselt jälitavat. Või siis just vastupidi. Kes ütleb miks see hea on. Tegelikult ärge öelge, ma ei tahagi teada.Elame, siis ehk näeme.Kui näeme.Kui ei näe, näeme midagi muud.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...