Lugu selline, et ma nägin täna öösel unesid. Mõlemad toimusid minu kunagises kodus, kunagises selles mõttes, et praegu ma seal enam nii väga ei ela ja suures toas on teine diivan( see on muide eriti oluline faktor asja juures, sest see uus diivan ei meeldi mulle).
Igal juhul...see esimene oli selline, et sinna minu kunagisse koju tulid külla kaks inimest, kellest ühte muide olen ma elus umbes ühe korra näinud.Tulid, istusid köögi laua taha ja hakkasid suitsetama.Vähemalt üks neist. Mina otsisin just selle sama ühe inimese pilku kogu aeg, sest millegipärast ma hirmsasti tahtsin talle otsa vaadata, tunne oli selline, et tema pilk meeldib mulle.Aga ma ikka ei saanud talle otsa kuidagi vaadata, keegi seisis ees kogu aeg või midagi.
Teine unenägu oli selline, kus minu õe isiklik tädi( seega ilmselt ka minu oma) magas sellesama eelpool mainitud diivani peal( eks ta tegi seda tegelikult ka korduvalt).Kusagilt ilmus mingi raamat, mida ma nii väga lugeda tahtsin, aga millegipärast ei saanud ma seda kätte, kuigi ta oli justkui sealsamas laua peal.(Sellesama laua peal, mis on nii vana ja tudisev, et kerge puudutuse peale ümber kukkuda võib.Mäletad, Merilin, kuidas ema sellele ükskord otsa lendas?:D) Hoolimata sellest oli kogu aeg nii hea tunne kuidagi, et kodus olen ja teised on ka seal.
Nüüd ma siis saan aru, miks inimestele tihti soovitatakse unenägusid üles kirjutada.Kirjutamise ajal hakkasin ma praegu palju rohkem aru saama, miks ma seda sorti asju üldse unes nägin.Unenäod võivad alguse saada nii väikestest detailidest.Aga kummalisel kombel saab inimene sellest ise ka aru, kust üks või teine unenägu tuleb...
Eile lugesin oma vanu kroonikaid. Kolmanda vihikuni jõudsin.Üldiselt öelda on see väga hea tegevus, sest lausa rõõm on lugedes aru saada kui muutunud ma võrreldes 2000.aastaga olen.Aga 14-aastaselt ei saagi vist inimeselt muud oodata kui lugusid selle kohta, kuidas ma ikka ei jaksa seda koormat enam kanda.HAAHAAHAA! Paraku tuleb meil kõigil pubekas olla, enne kui normaalseks saame...
Hmm, kas ma seljataga olevatest kontsertidest ei kirjutanudki midagi? Paistab et mitte.Eilne emadepäeva asi oli küll nii armas.Mina ei tea,mis laul see Tartu poistekoori viimane lugu oli, aga täitsa tugev pisarakiskuja igal juhul, ilus, noh, nii ilus! Ja nii tore, et keegi "Ema süda" ei laulnud, see on üks hullemaid laule, mis kunagi kirjtatud.Sorry, autorid.
Aga laupäeval tegin ma seoses tolle Verdi-värgiga sellise järelduse, et naiskoori mina iialgi laulma ei lähe.Piisas ainult 5 minutist, mis naiskoori sikid-tädid minu selja taga seisid. Tuleb see sellest, et nad pidevalt naistekarjas on või millestki muust,aga tundub, et mingi intriig-intriig on aina. Väiksemagi probleemi puhul on kohe nina vingus ja selline jutt, et miks me siia üldse tulime ja meiega ikka ei arvestata piisavalt.Teisisõnu öeldes: pole hullemat asja kui naiste intriigitsemine ja virisemine.Sellega on ilmselt kindlaks tehtud ka meeste funktsioon.Ehk siis mitte lihtsalt mehed, vaid vahemehed:P Nojah, see pole vist siiski kuigi tõsiseltvõetav avaldus.
Aga mis selle naistevahelise salavaenuga üldse on? Mul on tunne, et see on olemas.Sest mina küll ei suuda välja praegu mõelda ühtegi meessoost isendit, kelle kohta ma arvaksin, et ta on tõeliselt nõme.Aga tütarlapsi võiks mitmeid üles lugeda.Mõni võib ikka tõeliselt vastik olla.Nii et naise võrdlus maoga polegi nii halb.Ise olen ka üks.
16.25
Nii, olles oma aju ja silmade suhtes ilmselgelt kuriteo sooritanud, kavatsen ma siiski siin veel natuke olla ja üht-teist öelda. Nimelt seda, et on asju ja on inimesi, mille/kelle suhtes ma ei taha ükskõikne olla, seega ma ei olegi.Lihtne.Minu jaoks on keerulisem, aga ma teen seda ikkagi.Sest ükskõiksus võrdub suures osas igavusega.Pidev ärevus pole ka muidugi kõige tervislikum, aga tühja temast, kas see toit, mida ma söön, on tervislik või? Ei ole, järelikult jätkame samas vaimus.
Täna on siiski päris hea päev.Arvestades kõike seda, mida ma näinud olen.Ja esimest korda elus õnnestus mul naeratada inimesele, kellele ma muidu millegipärast otsagi kardan vaadata.Kena, et sellised tõkked ületatavad on, sest reaalsed(ma mõtlen need,kust üle tuleb joosta) tõkked on liiga hirmsad.Mina polnud kehalises peaaegu kunagi suuteline tõkkeid jooksma, st neid ületama.Milline kaunis paralleel minu tegeliku eluga, kas pole? :P
Aga SEE teema hirmutab mind liiga palju, et sellele kuigi tihti mõelda.Sest ma pole kindel, kui aktsepteeritud on siinses ühiskonnas inimesed, kelle nägemus teiste omast lahku läheb.Minu oma siiski päriselt veel ei lähe.Ma loodan, sest kardan, et kunagi saab minust äärmuslik inimene.Mitte et ma seda praegu omal moel poleks, aga kui muutuda äärmuslikuks selles valdkonnas, millest praegu jutt käib, pole ma kindel, kas enam isegi ennast tunda tahan.
Lõppu üks positiivne noot:
Igal juhul...see esimene oli selline, et sinna minu kunagisse koju tulid külla kaks inimest, kellest ühte muide olen ma elus umbes ühe korra näinud.Tulid, istusid köögi laua taha ja hakkasid suitsetama.Vähemalt üks neist. Mina otsisin just selle sama ühe inimese pilku kogu aeg, sest millegipärast ma hirmsasti tahtsin talle otsa vaadata, tunne oli selline, et tema pilk meeldib mulle.Aga ma ikka ei saanud talle otsa kuidagi vaadata, keegi seisis ees kogu aeg või midagi.
Teine unenägu oli selline, kus minu õe isiklik tädi( seega ilmselt ka minu oma) magas sellesama eelpool mainitud diivani peal( eks ta tegi seda tegelikult ka korduvalt).Kusagilt ilmus mingi raamat, mida ma nii väga lugeda tahtsin, aga millegipärast ei saanud ma seda kätte, kuigi ta oli justkui sealsamas laua peal.(Sellesama laua peal, mis on nii vana ja tudisev, et kerge puudutuse peale ümber kukkuda võib.Mäletad, Merilin, kuidas ema sellele ükskord otsa lendas?:D) Hoolimata sellest oli kogu aeg nii hea tunne kuidagi, et kodus olen ja teised on ka seal.
Nüüd ma siis saan aru, miks inimestele tihti soovitatakse unenägusid üles kirjutada.Kirjutamise ajal hakkasin ma praegu palju rohkem aru saama, miks ma seda sorti asju üldse unes nägin.Unenäod võivad alguse saada nii väikestest detailidest.Aga kummalisel kombel saab inimene sellest ise ka aru, kust üks või teine unenägu tuleb...
Eile lugesin oma vanu kroonikaid. Kolmanda vihikuni jõudsin.Üldiselt öelda on see väga hea tegevus, sest lausa rõõm on lugedes aru saada kui muutunud ma võrreldes 2000.aastaga olen.Aga 14-aastaselt ei saagi vist inimeselt muud oodata kui lugusid selle kohta, kuidas ma ikka ei jaksa seda koormat enam kanda.HAAHAAHAA! Paraku tuleb meil kõigil pubekas olla, enne kui normaalseks saame...
Hmm, kas ma seljataga olevatest kontsertidest ei kirjutanudki midagi? Paistab et mitte.Eilne emadepäeva asi oli küll nii armas.Mina ei tea,mis laul see Tartu poistekoori viimane lugu oli, aga täitsa tugev pisarakiskuja igal juhul, ilus, noh, nii ilus! Ja nii tore, et keegi "Ema süda" ei laulnud, see on üks hullemaid laule, mis kunagi kirjtatud.Sorry, autorid.
Aga laupäeval tegin ma seoses tolle Verdi-värgiga sellise järelduse, et naiskoori mina iialgi laulma ei lähe.Piisas ainult 5 minutist, mis naiskoori sikid-tädid minu selja taga seisid. Tuleb see sellest, et nad pidevalt naistekarjas on või millestki muust,aga tundub, et mingi intriig-intriig on aina. Väiksemagi probleemi puhul on kohe nina vingus ja selline jutt, et miks me siia üldse tulime ja meiega ikka ei arvestata piisavalt.Teisisõnu öeldes: pole hullemat asja kui naiste intriigitsemine ja virisemine.Sellega on ilmselt kindlaks tehtud ka meeste funktsioon.Ehk siis mitte lihtsalt mehed, vaid vahemehed:P Nojah, see pole vist siiski kuigi tõsiseltvõetav avaldus.
Aga mis selle naistevahelise salavaenuga üldse on? Mul on tunne, et see on olemas.Sest mina küll ei suuda välja praegu mõelda ühtegi meessoost isendit, kelle kohta ma arvaksin, et ta on tõeliselt nõme.Aga tütarlapsi võiks mitmeid üles lugeda.Mõni võib ikka tõeliselt vastik olla.Nii et naise võrdlus maoga polegi nii halb.Ise olen ka üks.
16.25
Nii, olles oma aju ja silmade suhtes ilmselgelt kuriteo sooritanud, kavatsen ma siiski siin veel natuke olla ja üht-teist öelda. Nimelt seda, et on asju ja on inimesi, mille/kelle suhtes ma ei taha ükskõikne olla, seega ma ei olegi.Lihtne.Minu jaoks on keerulisem, aga ma teen seda ikkagi.Sest ükskõiksus võrdub suures osas igavusega.Pidev ärevus pole ka muidugi kõige tervislikum, aga tühja temast, kas see toit, mida ma söön, on tervislik või? Ei ole, järelikult jätkame samas vaimus.
Täna on siiski päris hea päev.Arvestades kõike seda, mida ma näinud olen.Ja esimest korda elus õnnestus mul naeratada inimesele, kellele ma muidu millegipärast otsagi kardan vaadata.Kena, et sellised tõkked ületatavad on, sest reaalsed(ma mõtlen need,kust üle tuleb joosta) tõkked on liiga hirmsad.Mina polnud kehalises peaaegu kunagi suuteline tõkkeid jooksma, st neid ületama.Milline kaunis paralleel minu tegeliku eluga, kas pole? :P
Aga SEE teema hirmutab mind liiga palju, et sellele kuigi tihti mõelda.Sest ma pole kindel, kui aktsepteeritud on siinses ühiskonnas inimesed, kelle nägemus teiste omast lahku läheb.Minu oma siiski päriselt veel ei lähe.Ma loodan, sest kardan, et kunagi saab minust äärmuslik inimene.Mitte et ma seda praegu omal moel poleks, aga kui muutuda äärmuslikuks selles valdkonnas, millest praegu jutt käib, pole ma kindel, kas enam isegi ennast tunda tahan.
Lõppu üks positiivne noot:
Kommentaarid
Postita kommentaar