Otse põhisisu juurde

Täna ma räägiksin teile ühe loo, ei, kaks

Lugu selline, et ma nägin täna öösel unesid. Mõlemad toimusid minu kunagises kodus, kunagises selles mõttes, et praegu ma seal enam nii väga ei ela ja suures toas on teine diivan( see on muide eriti oluline faktor asja juures, sest see uus diivan ei meeldi mulle).
Igal juhul...see esimene oli selline, et sinna minu kunagisse koju tulid külla kaks inimest, kellest ühte muide olen ma elus umbes ühe korra näinud.Tulid, istusid köögi laua taha ja hakkasid suitsetama.Vähemalt üks neist. Mina otsisin just selle sama ühe inimese pilku kogu aeg, sest millegipärast ma hirmsasti tahtsin talle otsa vaadata, tunne oli selline, et tema pilk meeldib mulle.Aga ma ikka ei saanud talle otsa kuidagi vaadata, keegi seisis ees kogu aeg või midagi.
Teine unenägu oli selline, kus minu õe isiklik tädi( seega ilmselt ka minu oma) magas sellesama eelpool mainitud diivani peal( eks ta tegi seda tegelikult ka korduvalt).Kusagilt ilmus mingi raamat, mida ma nii väga lugeda tahtsin, aga millegipärast ei saanud ma seda kätte, kuigi ta oli justkui sealsamas laua peal.(Sellesama laua peal, mis on nii vana ja tudisev, et kerge puudutuse peale ümber kukkuda võib.Mäletad, Merilin, kuidas ema sellele ükskord otsa lendas?:D) Hoolimata sellest oli kogu aeg nii hea tunne kuidagi, et kodus olen ja teised on ka seal.
Nüüd ma siis saan aru, miks inimestele tihti soovitatakse unenägusid üles kirjutada.Kirjutamise ajal hakkasin ma praegu palju rohkem aru saama, miks ma seda sorti asju üldse unes nägin.Unenäod võivad alguse saada nii väikestest detailidest.Aga kummalisel kombel saab inimene sellest ise ka aru, kust üks või teine unenägu tuleb...
Eile lugesin oma vanu kroonikaid. Kolmanda vihikuni jõudsin.Üldiselt öelda on see väga hea tegevus, sest lausa rõõm on lugedes aru saada kui muutunud ma võrreldes 2000.aastaga olen.Aga 14-aastaselt ei saagi vist inimeselt muud oodata kui lugusid selle kohta, kuidas ma ikka ei jaksa seda koormat enam kanda.HAAHAAHAA! Paraku tuleb meil kõigil pubekas olla, enne kui normaalseks saame...
Hmm, kas ma seljataga olevatest kontsertidest ei kirjutanudki midagi? Paistab et mitte.Eilne emadepäeva asi oli küll nii armas.Mina ei tea,mis laul see Tartu poistekoori viimane lugu oli, aga täitsa tugev pisarakiskuja igal juhul, ilus, noh, nii ilus! Ja nii tore, et keegi "Ema süda" ei laulnud, see on üks hullemaid laule, mis kunagi kirjtatud.Sorry, autorid.

Aga laupäeval tegin ma seoses tolle Verdi-värgiga sellise järelduse, et naiskoori mina iialgi laulma ei lähe.Piisas ainult 5 minutist, mis naiskoori sikid-tädid minu selja taga seisid. Tuleb see sellest, et nad pidevalt naistekarjas on või millestki muust,aga tundub, et mingi intriig-intriig on aina. Väiksemagi probleemi puhul on kohe nina vingus ja selline jutt, et miks me siia üldse tulime ja meiega ikka ei arvestata piisavalt.Teisisõnu öeldes: pole hullemat asja kui naiste intriigitsemine ja virisemine.Sellega on ilmselt kindlaks tehtud ka meeste funktsioon.Ehk siis mitte lihtsalt mehed, vaid vahemehed:P Nojah, see pole vist siiski kuigi tõsiseltvõetav avaldus.

Aga mis selle naistevahelise salavaenuga üldse on? Mul on tunne, et see on olemas.Sest mina küll ei suuda välja praegu mõelda ühtegi meessoost isendit, kelle kohta ma arvaksin, et ta on tõeliselt nõme.Aga tütarlapsi võiks mitmeid üles lugeda.Mõni võib ikka tõeliselt vastik olla.Nii et naise võrdlus maoga polegi nii halb.Ise olen ka üks.

16.25
Nii, olles oma aju ja silmade suhtes ilmselgelt kuriteo sooritanud, kavatsen ma siiski siin veel natuke olla ja üht-teist öelda. Nimelt seda, et on asju ja on inimesi, mille/kelle suhtes ma ei taha ükskõikne olla, seega ma ei olegi.Lihtne.Minu jaoks on keerulisem, aga ma teen seda ikkagi.Sest ükskõiksus võrdub suures osas igavusega.Pidev ärevus pole ka muidugi kõige tervislikum, aga tühja temast, kas see toit, mida ma söön, on tervislik või? Ei ole, järelikult jätkame samas vaimus.

Täna on siiski päris hea päev.Arvestades kõike seda, mida ma näinud olen.Ja esimest korda elus õnnestus mul naeratada inimesele, kellele ma muidu millegipärast otsagi kardan vaadata.Kena, et sellised tõkked ületatavad on, sest reaalsed(ma mõtlen need,kust üle tuleb joosta) tõkked on liiga hirmsad.Mina polnud kehalises peaaegu kunagi suuteline tõkkeid jooksma, st neid ületama.Milline kaunis paralleel minu tegeliku eluga, kas pole? :P

Aga SEE teema hirmutab mind liiga palju, et sellele kuigi tihti mõelda.Sest ma pole kindel, kui aktsepteeritud on siinses ühiskonnas inimesed, kelle nägemus teiste omast lahku läheb.Minu oma siiski päriselt veel ei lähe.Ma loodan, sest kardan, et kunagi saab minust äärmuslik inimene.Mitte et ma seda praegu omal moel poleks, aga kui muutuda äärmuslikuks selles valdkonnas, millest praegu jutt käib, pole ma kindel, kas enam isegi ennast tunda tahan.

Lõppu üks positiivne noot:

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...