Jälle on selline öö nagu neid varemgi palju on olnud.Mõtlesin, et hakkaks kultuuriinimeseks- käiks teatris, loeks raamatuid ja muud säänast värki.Teatrisse pole jõudnud (kui hästi läheb, siis jõuan järgmisel nädalal kontserdimaja kulisside taha taaskord ja lavale ikka ka), aga raamatuid nagu täitsa oleks lugenud. Täna käisin Ilmatsalu raamatukogus. Tuli nagu väike nostalgia. Olles nüüd harjunud suurte raamatukogudega nagu TÜ oma, kus on hullud süsteemid ja asjad, oli nii vahva käia jälle väikeses raamatukogus, kus on vähem raamatuid ja üks raamatukogutädi, kes laua taga lehte loeb. Sellises keskkonnas on raamatud palju ahvatlevamad ju:) Võib-olla sellepärast ülikooli raamatukogu polegi mu lemmikkoht, liiga nõukaaegne ja pime koht on, et seal hommikust õhtuni istuda.Kuigi ma üldse ei kahtle, et seal palju tarku raamatuid on. Ikkagi pole ma veel suutnud vaimustuda sellest, et mul on võimalus lugeda kõiki oma suurepärast eriala puutuvaid raamatuid, no ei kisu kohe, noh. Mind tõmbab endiselt ilukirjanduse poole.Sellepärast ma vist ei tahagi uskuda Mailitit, kes ütleb, et ma olen nii ajaloolase moodi. Minu süda karjub kirjanduse järele( kui nüüd kunstiliselt väljenduda). Samas on ilmselt ka üsna tugev "teise mehe haual on rohi alati rohelisem" element siin mängus.
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Doris Kareva
Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?
Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.
Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.
Doris Kareva
Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...
Kommentaarid
Postita kommentaar