Otse põhisisu juurde

5.05 varahommik:)

Jälle on selline öö nagu neid varemgi palju on olnud.Mõtlesin, et hakkaks kultuuriinimeseks- käiks teatris, loeks raamatuid ja muud säänast värki.Teatrisse pole jõudnud (kui hästi läheb, siis jõuan järgmisel nädalal kontserdimaja kulisside taha taaskord ja lavale ikka ka), aga raamatuid nagu täitsa oleks lugenud. Täna käisin Ilmatsalu raamatukogus. Tuli nagu väike nostalgia. Olles nüüd harjunud suurte raamatukogudega nagu TÜ oma, kus on hullud süsteemid ja asjad, oli nii vahva käia jälle väikeses raamatukogus, kus on vähem raamatuid ja üks raamatukogutädi, kes laua taga lehte loeb. Sellises keskkonnas on raamatud palju ahvatlevamad ju:) Võib-olla sellepärast ülikooli raamatukogu polegi mu lemmikkoht, liiga nõukaaegne ja pime koht on, et seal hommikust õhtuni istuda.Kuigi ma üldse ei kahtle, et seal palju tarku raamatuid on. Ikkagi pole ma veel suutnud vaimustuda sellest, et mul on võimalus lugeda kõiki oma suurepärast eriala puutuvaid raamatuid, no ei kisu kohe, noh. Mind tõmbab endiselt ilukirjanduse poole.Sellepärast ma vist ei tahagi uskuda Mailitit, kes ütleb, et ma olen nii ajaloolase moodi. Minu süda karjub kirjanduse järele( kui nüüd kunstiliselt väljenduda). Samas on ilmselt ka üsna tugev "teise mehe haual on rohi alati rohelisem" element siin mängus.
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?


Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Doris Kareva

Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...

Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...