Otse põhisisu juurde

5.05 varahommik:)

Jälle on selline öö nagu neid varemgi palju on olnud.Mõtlesin, et hakkaks kultuuriinimeseks- käiks teatris, loeks raamatuid ja muud säänast värki.Teatrisse pole jõudnud (kui hästi läheb, siis jõuan järgmisel nädalal kontserdimaja kulisside taha taaskord ja lavale ikka ka), aga raamatuid nagu täitsa oleks lugenud. Täna käisin Ilmatsalu raamatukogus. Tuli nagu väike nostalgia. Olles nüüd harjunud suurte raamatukogudega nagu TÜ oma, kus on hullud süsteemid ja asjad, oli nii vahva käia jälle väikeses raamatukogus, kus on vähem raamatuid ja üks raamatukogutädi, kes laua taga lehte loeb. Sellises keskkonnas on raamatud palju ahvatlevamad ju:) Võib-olla sellepärast ülikooli raamatukogu polegi mu lemmikkoht, liiga nõukaaegne ja pime koht on, et seal hommikust õhtuni istuda.Kuigi ma üldse ei kahtle, et seal palju tarku raamatuid on. Ikkagi pole ma veel suutnud vaimustuda sellest, et mul on võimalus lugeda kõiki oma suurepärast eriala puutuvaid raamatuid, no ei kisu kohe, noh. Mind tõmbab endiselt ilukirjanduse poole.Sellepärast ma vist ei tahagi uskuda Mailitit, kes ütleb, et ma olen nii ajaloolase moodi. Minu süda karjub kirjanduse järele( kui nüüd kunstiliselt väljenduda). Samas on ilmselt ka üsna tugev "teise mehe haual on rohi alati rohelisem" element siin mängus.
Igal juhul, tulles tagasi selle juurde,et käisin Ilmatsalu raamatukogus...leidsin sealt ühe raamatu.Jostein Gaarder"Apelsinitüdruk"- lugemisel selgub, et selline pigem laste-noorteraamat, aga kas ei tekita see pealkiri väga mitmeid mõtteid, kui sisust veel midagi ei tea?
Minul näiteks seostus apelsin automaatselt päikesega ja rõõmsameelsuse ja säraga. Himurad meesterahvad võiksid apelsinitüdruku all ehk kedagi melonitüdruku ja kirsitüdruku vahepealset mõelda ( tõlgendage ise). Tegelikult on apelsinitüdruk seda sõna üsna otseses mõttes.Aga see selleks. Nüüd tuli hoopis selline tuju, et kirjutaks siia ühe luuletuse( kultuuriinimene nagu ma olen).Niisiis teen oma kausta lahti ja mis sealt juhtub tulema?


Kui kõnelda üksainus kord,
on vastutus nii suur,
et ükski sõna ei näi väärt,
et öelda.

Kui elada üksainus kord,
on võimalus nii suur,
et tardud
ning ta tummalt lased mööda.

Doris Kareva

Kõik läheb tegelikult täitsa hästi, minu täiskasvamine ma mõtlen. Nii hästi vist läheb, et ma ei mõtlegi selle peale ja olen lihtsalt vaikselt ja vahepeal kõrvalt vaatan, kuidas kõik sujub.Või on asi lihtsalt selles, et pikemat aega pole mingit prohmakat olnud, mis sellise tunde tekitaks, et mina selle maailma vastu ei saa? Teeks nii, et võtaks seda kui retoorilist küsimust ja jätaks vastamata...

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...