Otse põhisisu juurde

Teate

Ma vihkan, et mul alati arvutit käeulatuses pole, sest kohati tulevad mul mingid mõtted, mida tahaks teistega jagada kasvõi sellesama blogi kaudu..no aga mis teha, mis teha.Raha ilmselt teha.
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...