Ma vihkan, et mul alati arvutit käeulatuses pole, sest kohati tulevad mul mingid mõtted, mida tahaks teistega jagada kasvõi sellesama blogi kaudu..no aga mis teha, mis teha.Raha ilmselt teha.
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!
Kommentaarid
Postita kommentaar