Otse põhisisu juurde

Teate

Ma vihkan, et mul alati arvutit käeulatuses pole, sest kohati tulevad mul mingid mõtted, mida tahaks teistega jagada kasvõi sellesama blogi kaudu..no aga mis teha, mis teha.Raha ilmselt teha.
Igal juhul on mul tunne, et kuulsin alles täna esimest korda,mismoodi inimesed tõeliselt laulavad. Istusin Verdi proovis paari vinge tenori ees ja kui need laulma pistsid, oli küll selline tunne, et taevas kukub alla ja ruum plahvatab; kõrvallauljat ei kuulnud, endast rääkimata. Aga mis mul halba öelda, nii peabki ;)
Tegelikult on praegu nii tore aeg.Minu elus üldse ma mõtlen.Kõik läheb suhteliselt nii, nagu ma tahan ja ilm on ka ilus.Kõlas see naiivselt? Oligi nii mõeldud:P
Ja prantsuse temaatika on ka mulle neil päevil hingelähedane,tundub. Triumfikaar, Eiffeli torn, Louvre...kuigi see Eiffeli raudkolakas on natuke liiga leierdatud, et temast vaimustuda.Mis ei tähenda sugugi seda,et kui mul Eiffeli torni kunagi näha peaks õnnestuma, ma temast ei vaimustuks. Ilmselt oleks sama nagu tol korral, kui üle aastate Rakvere vallimäele läksin. Selline vaade, et oleks äärepealt p****li kukkunud.
Aga Triumfikaarega seoses võiks ühe loo rääkida. Nagu ikka, loetakse Eesti keskkoolides E.M.Remarque'i raamatuid. Minul ka oli kunagi säärane aeg. Ja siis ühel päeval kirjanduse tunnis ütleb õpetaja( väga hea õpetaja kusjuures):"Kaisa, sa võiksid "Triumfikaart" lugeda,see sobiks sulle." Kaisa küsib vastu:"Miks see mulle sobiks?" Seepeale annab õpetaja umbes taolise vastuse:" See raamat on keerulistest inimestest, sina oled ka keeruline inimene." Njah,kui keegi Kaisat natukegi tunneb, siis teab, et tal on aeg-ajalt kombeks pisikesi asju südamesse võtta.Praegu.Tol ajal ei teinud ta seda aeg-ajalt, vaid pidevalt. Mitte et ma sellele õpetaja lausele kuidagi halvasti reageerinud oleksin, lihtsalt hakkasin väga pingsalt mõtlema.Et kes ma õieti olen ja mis mu siis nii keeruliseks teeb. Mitu kuud mõtlesin ja mõtlesin, püüdsin välja mõelda, mis loom ma siis õige olen, vastust siiani ei tea ja ehk seda polegi.Aga mingile selgusele ma siiski jõudsin, muidu poleks see küsimus rahu andnud.
"Triumfikaart" õpetaja kiuste ei lugenud, lugesin hiljem, suvel. Ja tõsi ta oli, minu kõige lemmikum raamat siiani.Eriti mulle meeldib see koht, kus ühe tegelase jutust tuleb välja, et Riia asub Eestis:D
Euroopal on täna päev muide, nii et head päeva kõigile!

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...