Otse põhisisu juurde

On mul veel midagi öelda?

Kuidagi tundub, et see blogivärk siin kisub käest ära ja jutt läheb lamedaks.Aga keda huvitab, nii kaua kui mul on lõbus kirjutada, kirjutan edasi.
Näiteks selline asi, et Postimehe horoskoop lubas mulle eilseks uusi nägusid ja mis eile õhtul juhtus? Tulidki uued näod!Hämmastav! Täna on teemaks mingi inimsuhe, keegi, keda mu tuttavad peavad võõrkehaks...no tekitab mõningaid mõtteid,aga see oleks ilmvõimatu ju! Mkmm, see ei saa olla see, mis ta olla võiks. Tegelikult oleks isegi rohkem kui üks variant ju...I believe in angels, something good in everything i see... Muide Wilde raamatupoes on "Pollyanna" järg müügil soodukaga, mingi 35 eeku vist.Ma olen vist 3 korda seda juba vaatamas käinud seal.Nagu ahvatlevad mind ka Krossi "Keisri hull" ja Hirami "Mõru maik"....Niu.
Lähtudes inimnägemise teravusest võiksin ma olla ka näiteks kõige paremini kaunistatud pühademuna....selline auhind on kusjuures täiesti olemas ja seda antakse välja mitte munade eneste, vaid inimeste hulgas!
Hommiku kummalise alguse garanteeris see, et Mailit helistas mulle kell 6.51. Eeldusel, et ta ise oli sel hetkel veel Türgis, mis asub Eestist kõvasti ida pool, oli seal kell veel vähem...varane äratus?
Ma vaatan, et Mailit üldse harrastab mulle varahommikuti helistamist.Ainult ma pole kindel, kas tasub meenutada, mis kõik järgnes sellele, kui ta mulle ühel teisipäeva hommikul kella 8 ajal helistas...midagi halba ju tegelikult polnudki.
Täiesti tegus päev on olnud selle poolest, et kolasin netis ringi ja tegin järelduse, et ma olen siiski päris vaadatav tütarlaps:) Kuigi mul pole isegi peeglit oma toas.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...