Truffe kirjanurk

Hakkasin mõtlema, kas sellel žanril, mida see raamat esindab, on mingi omaette nimetus. Žanr pole tegelikult õige sõna. Trope on see sõna vist. Igal juhul. Sellised raamatud, kus mingi seltskond võõraid inimesi kohtub (pealtnäha) suvalises kohas, misjärel nad muutuvad üksteisele tugigrupiks. Nick Hornby "Pikk tee alla" on minu jaoks vist tuntuim sedasorti raamat. Seal kohtuvad inimesed mingi Londoni kõrghoone katusel, kuhu kõik on tulnud plaaniga sealt alla hüpata. (Ei ole masendav raamat.) "Viienda platvormi rahvas" räägib Londoni piirkonnas pendelrongiga sõitjatest. Kui iga päev samadel kellaaegadel sõidad, siis muidugi hakkavad inimesed korduma ja meelde jääma. Põhimõtteliselt võiks tervitama hakata. Suhtluse käivitajaks saab see, kui üks mees rongis viinamarja kurku tõmbamise tagajärjel lämbuma hakkab. Lisaks lämbujale tulevad mängu abikutsuja; see, kes aidata oskab; see, keda aidataoskaja peab ilusaks tüdrukuks ja veel mitu inimest. Kõigil on mingi probleem: pa...

Üks naine ja üks mees kohtuvad New Yorgis. Kohtumise põhjus on jury duty. See Ameerika kodanikukohus, kus tavainimesi kutsutakse kohtuprotsessidele vandekohtunikeks. Aga see süsteem, saan aru, on vähe keerulisem ehk et kuigi sind kutsutakse, siis sa ei pruugi päriselt mingile kohtuprotsessile sattuda. Kutsutute hulgast tehakse iga päev mingi valik ja võib minna nii, et hängid esmaspäevast reedeni enam-vähem niisama. Ootad, kuni päev lõppenuks kuulutatakse.  Need kaks inimest hängivadki suures osas niisama selle töönädala jooksul. Räägivad juttu. Suure osa raamatust moodustabki dialoog. Saame teada, et mees on pensioneerunud advokaat ja naine psühhiaater, mõlemad abielus. Maitea, kas selle põhjal, mis raamatus toimub, peaks neid inimesi hukka mõistma või võib mõelda, et kõik on täiesti ohutu. Autor igal juhul võtab pigem mõistva seisukoha. See on vanuserühma 65(+) romantika ja see on tõesti päris armas. Inimesed räägivad juttu ja kasutavad kujutlusvõimet (pidada ju kaduv nähtus olem...

Raamatus on kaks teemaderingi. Üks on II maailmasõjaga seoses Ida-Preisimaalt Saksamaale tulnud põgenikud. Põgenike lugude jutustamine kirjanduses on põhimõtteliselt põhjatu kaev. Kuigi laias laastus on lugu sama (vana elu > katkestus > uus elu), on nüansid alati erinevad ja, mis peamine, lood on seotud väga tugevate emotsioonidega. Muidugi on kaev alustuseks põhjatu ka juba sellepärast, et raamatulugude inspiratsiooniks olevaid päriselulugusid tuleb kogu aeg peale.  Selle raamatu peategelane Vera on ka põgenik, kes emaga lapsena Saksamaale tulnud. Ta leiab Altes Landi piirkonnas kodu ühe maja näol, kust ta peale ülikoolis käimist enam pikemaks ajaks ei lahku. Mõeldes, kuidas Vera elu selles majas kirjeldati, oli maja minu jaoks nagu minevikutaaga sümbol. Inimene maja (või mineviku) raudses haardes. Kui maja enam sind kinni ei hoia, võtab järgmise põlvkonna. Kui just vahepeal midagi murrangulist ei toimu, mis haaret lõdvendaks. Võib toimuda, võib ka mitte toimuda. Oleneb inim...

See raamat äratas mu tähelepanu oma nime pärast. Livia on väga hea nimi. Mitte nii, nagu seda tavapäraselt eesti keeles öeldaks (liiiiiivia), vaid kõik tähed ühekordselt.  Livia (pikemalt Livia Drusilla) oli Vana-Rooma esimene keisrinna, elas just sel ajal, et sündis enne Kristust ja suri juba peale Kristust. Raamatus kirjutab vanemaealine Livia mälestusi noorpõlvest.  Mis ajalooõppimisse puutub, siis Vana-Rooma polnud kunagi nii huvitav kui Vana-Kreeka. Ja Vana-Rooma ei saanud kunagi ka sama tuttavaks. Seega lugema hakates ma Livia Drusilla kohta liiga palju ei teadnud. Ei ole seda "Rooma" seriaali näinud, kus ta vist tegelane on, ega briti kultusminiseriaali "I, Claudius" . Näe, "Domina" on ka üsna hiljuti tehtud seriaal temast.  Saan aru, et nägemus Liviast on niuke kahetine. Ühest küljest suur rahvaaitaja, teisalt mõne arvates poliitiline intrigant, ka mürgitaja? Selle raamatu autori eesmärk on selgelt Liviat heast küljest näidata. Ikkagi naine, keda...

Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge. Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida. Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobl...