Truffe kirjanurk

Raamatus on kaks teemaderingi. Üks on II maailmasõjaga seoses Ida-Preisimaalt Saksamaale tulnud põgenikud. Põgenike lugude jutustamine kirjanduses on põhimõtteliselt põhjatu kaev. Kuigi laias laastus on lugu sama (vana elu > katkestus > uus elu), on nüansid alati erinevad ja, mis peamine, lood on seotud väga tugevate emotsioonidega. Muidugi on kaev alustuseks põhjatu ka juba sellepärast, et raamatulugude inspiratsiooniks olevaid päriselulugusid tuleb kogu aeg peale.  Selle raamatu peategelane Vera on ka põgenik, kes emaga lapsena Saksamaale tulnud. Ta leiab Altes Landi piirkonnas kodu ühe maja näol, kust ta peale ülikoolis käimist enam pikemaks ajaks ei lahku. Mõeldes, kuidas Vera elu selles majas kirjeldati, oli maja minu jaoks nagu minevikutaaga sümbol. Inimene maja (või mineviku) raudses haardes. Kui maja enam sind kinni ei hoia, võtab järgmise põlvkonna. Kui just vahepeal midagi murrangulist ei toimu, mis haaret lõdvendaks. Võib toimuda, võib ka mitte toimuda. Oleneb inim...

See raamat äratas mu tähelepanu oma nime pärast. Livia on väga hea nimi. Mitte nii, nagu seda tavapäraselt eesti keeles öeldaks (liiiiiivia), vaid kõik tähed ühekordselt.  Livia (pikemalt Livia Drusilla) oli Vana-Rooma esimene keisrinna, elas just sel ajal, et sündis enne Kristust ja suri juba peale Kristust. Raamatus kirjutab vanemaealine Livia mälestusi noorpõlvest.  Mis ajalooõppimisse puutub, siis Vana-Rooma polnud kunagi nii huvitav kui Vana-Kreeka. Ja Vana-Rooma ei saanud kunagi ka sama tuttavaks. Seega lugema hakates ma Livia Drusilla kohta liiga palju ei teadnud. Ei ole seda "Rooma" seriaali näinud, kus ta vist tegelane on, ega briti kultusminiseriaali "I, Claudius" . Näe, "Domina" on ka üsna hiljuti tehtud seriaal temast.  Saan aru, et nägemus Liviast on niuke kahetine. Ühest küljest suur rahvaaitaja, teisalt mõne arvates poliitiline intrigant, ka mürgitaja? Selle raamatu autori eesmärk on selgelt Liviat heast küljest näidata. Ikkagi naine, keda...

Seda raamatut esmakordselt nähes lükkasin ta kõrvale, sest kaanepilt tundus nagu väga mööda. Siis lugesin sama sarja teist osa "Suhtebilanss" ja hakkas esimene raamat ka huvitama. Nooh. Esimest sadat lehekülge lugesin oma kuu aega. Vahepeal lugesin neli teist raamatut läbi ja seejärel paari päevaga "Pesupäeva" ülejäänud kakssada lehekülge. Peategelane on kusagil 30-aastane Inka, kes hiljuti naasnud Austraaliast, kuhu nad õega tööd ja seiklust otsima läksid. Õde jäi Austraaliasse ja see, mida tema tema teeb, on ka raamatus pisut teemaks. Inka avab kodulinnas Harvelas pesumaja. Pesumaja on natuke 50ndate stiilis, sest Inka ise on ka. Noh, tema riided õigupoolest. Sellise riietumisstiili idee sai ta kunagi tädilt, kes ütles, et Inka pole piisavalt piitsavars pidevalt vahetuvate moeröögatustega kaasa minemiseks, parem midagi püsivalt endalikku leida. Nagu juba vihjeid tegin, siis raamat algusest kohe käima ei läinud. Vist oli asi selles, et ei saanud aru, mis põhiprobl...