Otse põhisisu juurde

Lamp jälle

Lühidalt öeldes, hmm, mulle meeldib, kui midagi juhtub.Veel parem, kui lampi juhtub.Sellest võiks vabalt saada järjekordne ülistuslaul lambile, aga ma tegelikult ikka enam ei tee, on juba lambist kirjutatud ka. Kui midagi öelda, siis seda,et minu toas(umbes 23 ruutmeetrit) on viis lampi, ise olen kuues.Haah.
Hirmus tahtmine on hakata ilukirjandust lugema.Lihtsalt kui ma näen, et inimene käib ringi, raamat lihtsalt mõnusalt seljakotis,tekitab see tahtmist ise ka näiteks Tšehhovi novellide manu sukelduda.("Ametniku surm" on minu lemmik.)
Ja nüüd ja nüüd, just oli telekas minu unetute ööde peamine mõttematerjal- Marko Kaljuveer! Sportlased tulevad ja lähevad, aga Marko ja tema legendaarsed mütsid jäävad.(Mis paganama koht see oli, kus tal see suure tutiga müts oli, igal juhul ma nii irvitasin, et oleks tooli pealt maha kukkunud)Hea seegi.Kunagi ma lugesin ühte nippi, kuidas tüütust boyfriendist vabaneda: kui koos bf-ga telekast spordiuudiseid vaatate, tuleb Helar Osila ekraanile ilmudes kahtlust ärataid häälitsusi kuuldavale tuua.
Rrrrr Vot sellised mehed on ETV sporditoimetuses.
Nii vaba tunne oli ladina keelest ära tulles,nagu sellega olekski aasta läbi. Vahva oli see, et täna oli seal umbes kolm korda sama palju inimesi kohal kui tavaliselt.Kas inimesed ei saa aru, et keeletunnis kohal käimine on kasulik. Ja mitte ainult siis, kui kontrolltöö on.Ise teavad.Läks vist liiga jutluseks asi kätte.
Homme on juuni.Kaitskem lapsi, nemad on head.Mina olin ka väiksena hea laps, laisk aga hea
Meenub lause ühest raamatust.Midagi sellist:"Mõned mehed näevad välja, nagu oleksid nad tagumiku koju unustanud." Talle nimelt ei meeldi sellised. Aga minu pärast võite, härrased, oma tagumikku kodus ka hoida,kaminasimsil oleks ehk kena koht
Teisele teemale hüpates tuleb öelda, et saatus on endiselt minuga:P Ma arvan ka, et Andrus Veerpalu on seks mees.Mitte et need kaks lauset omavahel seotud oleksid. Mulle meeldib muudkui avastada, et asjad sobivad nagu võti lukuauku(või rusikas silmaauku).Ja Raatuse ühikasse tulles nägin ühte kevadiselt jalust nõrgaks võtvat persooni.Hea oli.

On inimesi, kes minust voodis räägivad.

Inimesed on nii ilusad ja head.Ma ei mõtle kuigi tihti sellele, et inimestel on süda ja kui siis midagi näen, on nii hea taasavastus.Peaaegu romantiline

Lõppeks ka üks nali, mis on peaaegu sama hea kui Marko Kaljuveeri mütsid.Benny Hill onju, seal sarjas on see väike kiilaspäine vanamees ka. Benny Hill ütleb vanamehele:"Kasvata kulmud pikaks ja kammi üle pea." See on parimaid nalju üle aegade

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...