Otse põhisisu juurde

Naer

Eile käisin Türil esimest korda elus.Vist natuke külmetasin ikkagi seal, veits imelik on olla.Tahaks praegu kusa´gil diivani peal teki all lebotada,teed juua ja telekast mõttetuid asju vaadata."Kes tahab saada miljonäriks" vist hakkab varsti...njaah.
Õues vist paistis päike isegi mingi hetk, praegu ka.
Miks inimesed naeravad? Võib-olla ma sain valesti aru, aga mul on tunne, et olen nüüdseks kohanud inimest, kelle üheks naermise põhjuseks on häbelikkus. Nii armas.Aga muidu ma mõtlesin, et tooks siin ära mõningad naerutüübid...
hobusenaer
naer läbi pisarate
naer pisarateni
kõõksuv naer
hääletu-meeletu naer( suu nii laiali,et hääl ei tule välja)
tagasihoitud naer turtsatustega( väga kasulik, endorfiin laskub verre)
teeseldud naer
kõdinaer (ehk siis see, kuidas inimesed naeravad, kui keegi neid kõditab)
näkkunaer( ei pea olema alati halvasti mõeldud)
naer,mis muutub nutuks( mitte et kurvaks muutuks, aga lihtsalt on mõnikord nii)
võrgutav naer
kinnise suuga naer
öönaer( kui on ülemeelik tuju või midagi)
teleka ees teostatav naer( nt"Sõpru vaadates" või mingit lolli komöödiat)
naer mõttes (näiteks kui on mingi film, sa saad aru ,et on naljakas, aga millegipärast ei naera ikkagi)
igavene naer(kui on mingi loll olukord, mis toimus juba ammu, aga ka aastaid hiljem ajab veel naerma)
õudusfilmi naer
viimasena naerdud naer(pidi väidetavalt parem olema)
Leidsin mingi lolli saidi, kus saab endale hea saare välja valida ja selle ära osta. Nii et mul oleks nüüd 3 miljonit naela vaja....:P http://www.privateislandsonline.com/

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...