Otse põhisisu juurde

Kuidas ma ometi võisin...

...unustada Anne horoskoobi? Hahaa, minu elu suurim suunanäitaja ju nüüdsest. Aga vist mitte enam kauaks, sest maikuu Anneke lubab mulle täiesti igavat kevadet.No kes tahaks ilusa lehekuu lehtede varjus olla pigem pealtvaataja kui kaasamängija ja tõdeda sealjuures, et mai pole suurte tunnete kuu? Lisaks veel mingi kahtlane piiritõmbamine oleviku ja mineviku vahel...no andke andeks, aga selle asjaga sai minu meelest aprillis ühele poole. Või märtsis.
Seega tuleb ilmselt ära oodata, mis mai toob ja mida toob juuni Anne, enne kui otsustada:P Ehk hakkan hoopis Postimehe astronurga innustunud fänniks:D Ja mõtlen, kuidas ma küll nii kaugele olen jõudnud, et sellise jampsiga ennast seon....Haah!
Lisaks veel ,et praegu tuli siia üks noormees, kes on mul rebaste ristimisest saadik meeles.On selline väga vahva.Tundub vähemalt, see tähendab, mitte et ma temaga suhelnud oleksin või midagi.See olen ju ikkagi mina...aga neile, kes Jürgenit teadma juhtuvad, võib vihjeks öelda, et just teda see noorsand meenutab. Mitte et seegi kuigi oluliseks võiks osutuda...
Täna oli nartsisside, st kevade lõhn õues hommikul. Ja mina loen endiselt raamatut.Loengu ajal ka. Kuigi asi osutus seal just nii lihtsakoeliseks kui ma arvasingi ja autor paistab olevat suur astronoomia ja kosmoseteemade fänn, loen asja ikka lõpuni.

Oleks vist targem lõpetada, sest mul hakkab juba natuke imelik selle sissekande esimese poole pärast :P

Pakun välja, et muinasjutus oleme me kõik võimelised elama, aga muinasjuttudel, jah, isegi neil ja eriti neil, on omad reeglid, ja kui neid veidigi rikkuda, ei pruugi muinasjutt enam õnnelikult lõppeda.Siis on kusagil üks surnud valge tuvi ja see ei ole enam hea märk. Vot sellised mõtted loetud lasteraamatust....

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...