Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "Norwegian wood"


Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis. 

Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt. 

Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri young adult hulka. Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi teema kui siis.)

Usun, et raamatu tegelastel on potentsiaali mõnele inimesele oma diibi olekuga närvidele käia. Teisalt, kui üldse on hea aeg jube diip olla, siis hilisteismeiga on ilmselt see aeg. Ses mõttes tõetruu. 

Mulle tegelased meeldisid, ei käinud närvidele. Oli mitmeid erinevaid tüüpe. Seetõttu oleks "Norwegian wood" hea raamat, mille kohta kusagil kirjanduse tunnis tegelaste analüüsi teha, inimeste omadused joonistuvad hästi välja. Ja vist küll iga tegelase puhul oli aru saada, miks sellist tegelast oli sinna raamatusse vaja. Selle eest hinne 5. 

Näe, unustasin kirjutada, mis sisu oli. Toru-nimeline noormees käib 1960ndate lõpus Tokyos ülikoolis. Tema sõbrad on Naoko (Toru enesetapu sooritanud sõbra Kizuki tüdruksõber), Midori (energiline ja uudishimulik tütarlaps), Reiko (hilistes kolmekümnendates naine, kellega on üht koma teist elus juhtunud), Nagasawa (enesekindel naistemees) ja mõni veel. 

Tegelikult on raske kirjeldada, mis siin juhtub, sest peale mõne väga suure sündmuse (mida ei taha ette ära öelda) ei juhtu juhtumise mõttes just väga palju. Inimesed vestlevad, Toru mõtleb. 

Aga. See, et lugu voolab ja midagi ülisuurt kogu aeg ei juhtu, ongi ehk Murakami tugevaim külg? Mõtlesin siin, et mis see on, mis temast sihukese jumaldatud kirjaniku teeb. Vist ongi see, et huvitavad karakterid ja hästi jutustatud? Mida ikka ühelt raamatult veel tahta?

Siiski oli see raamat ikka natuke imelik. Mitte halvas mõttes, aga ei tea ka, kuidas täpselt. Igal juhul sain juba mitu päeva tagasi selle loo läbi ja vahepeal tuletab ta ennast ikka meelde. Alati ei ole nii.

Vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi ka. Esteetiliselt väga paeluv, aga minu jaoks mõjus natuke eraldi tükkidena. Kui olid enne raamatut lugenud, said aru, kuidas tükid kokku sobituvad, kui polnud, siis võib-olla ei saanud. Film polnud ka väga raamatutruu iga koha peal (mis muidugi polegi kohustus).

Igal juhul ma mõtlen, et ei anna seda raamatut nt Raamatuvahetuses ära, sest tundub, et võiks olla sihuke asi, mida teist korda ka lugeda.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...