Otse põhisisu juurde

Haruki Murakami "Norwegian wood"


Pika looga raamat minu ajaloos. Ostsin selle enam kui 10 aastat tagasi, siis kohe ei lugenud. Mõnda aega hiljem hakkasin lugema, aga lugesin ainult natuke (ei tea, miks). 2013. aastal hakkasin uuesti lugema. Väga kaugele ei jõudnud, aga see vähene meeldis. 

Sel aastal on mul vaate laiendamise mõttes lugemisbingos ruut "Tegevus toimub Aasias". Järjekordne katse seda raamatut lugeda lõppes võidukalt. 

Sain lugedes kiiresti aru, et parim aeg seda lugeda olnuks siiski just 10+ aastat tagasi vanuses ca 20. Nüüd meeldis ka, aga siis oleks ilmselt meeldinud kohe veelgi rohkem. See on raamat just selliseks vanuseks, kus tundmused (nt igasuguse kunsti ja elusündmuste suhtes) on väga tugevad. Eks ole ju tegelasedki siin kusagil 20-aastased. Tahame või mitte, aga "Norwegian wood" kuulub tegelikult tänapäeva armastatud ja vihatud žanri young adult hulka. Ja kuigi siin tegevus 60ndate lõpus toimub, on teemad sarnased ka 21. sajandil. (Vaimne tervis on praegu ilmselt kuumemgi teema kui siis.)

Usun, et raamatu tegelastel on potentsiaali mõnele inimesele oma diibi olekuga närvidele käia. Teisalt, kui üldse on hea aeg jube diip olla, siis hilisteismeiga on ilmselt see aeg. Ses mõttes tõetruu. 

Mulle tegelased meeldisid, ei käinud närvidele. Oli mitmeid erinevaid tüüpe. Seetõttu oleks "Norwegian wood" hea raamat, mille kohta kusagil kirjanduse tunnis tegelaste analüüsi teha, inimeste omadused joonistuvad hästi välja. Ja vist küll iga tegelase puhul oli aru saada, miks sellist tegelast oli sinna raamatusse vaja. Selle eest hinne 5. 

Näe, unustasin kirjutada, mis sisu oli. Toru-nimeline noormees käib 1960ndate lõpus Tokyos ülikoolis. Tema sõbrad on Naoko (Toru enesetapu sooritanud sõbra Kizuki tüdruksõber), Midori (energiline ja uudishimulik tütarlaps), Reiko (hilistes kolmekümnendates naine, kellega on üht koma teist elus juhtunud), Nagasawa (enesekindel naistemees) ja mõni veel. 

Tegelikult on raske kirjeldada, mis siin juhtub, sest peale mõne väga suure sündmuse (mida ei taha ette ära öelda) ei juhtu juhtumise mõttes just väga palju. Inimesed vestlevad, Toru mõtleb. 

Aga. See, et lugu voolab ja midagi ülisuurt kogu aeg ei juhtu, ongi ehk Murakami tugevaim külg? Mõtlesin siin, et mis see on, mis temast sihukese jumaldatud kirjaniku teeb. Vist ongi see, et huvitavad karakterid ja hästi jutustatud? Mida ikka ühelt raamatult veel tahta?

Siiski oli see raamat ikka natuke imelik. Mitte halvas mõttes, aga ei tea ka, kuidas täpselt. Igal juhul sain juba mitu päeva tagasi selle loo läbi ja vahepeal tuletab ta ennast ikka meelde. Alati ei ole nii.

Vaatasin raamatu põhjal tehtud filmi ka. Esteetiliselt väga paeluv, aga minu jaoks mõjus natuke eraldi tükkidena. Kui olid enne raamatut lugenud, said aru, kuidas tükid kokku sobituvad, kui polnud, siis võib-olla ei saanud. Film polnud ka väga raamatutruu iga koha peal (mis muidugi polegi kohustus).

Igal juhul ma mõtlen, et ei anna seda raamatut nt Raamatuvahetuses ära, sest tundub, et võiks olla sihuke asi, mida teist korda ka lugeda.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...