Otse põhisisu juurde

Sügise lugemisbingo

Haarasin septembris taaskord linnaraamatukogust lugemisbingo. (Huvitav, et neil on need suve ja sügise kohta, aga talve ja kevade kohta pole veel näinud.)

Kuna sügisel läks päris kibedaks lugemiseks ja tõlgendasin siin asju päris vabalt, jäi ainult 3 ruutu täitmata.

Kvaliteetfoto, nagu ikka, läheb peale vajutades
suuremaks

  • "Neljapäevase mõrvaklubi" asetasin trilleri alla vaid seetõttu, et Goodreads teda nõnda sildistas, ise poleks selle peale tulnud. 
  • "Paigad, kus olen avalikult nutnud" on õudus, sest mõned asjad, mis peategelasega juhtusid, olid õudsed. Raamat ise pole õudukas.
  • "Tüdruk, kes sinust maha jäi" paigutus jumalate ja koletiste alla, sest suur osa tegevust toimus sõja ajal ja sõjas on ikka koletiste ja jumalatena käituvaid inimesi, muidu ei saaks sõda ollagi.
  • "Return to the little French guesthouse" (tavaline naistekas) läks nõidade alla, sest mulle tundus, et üht tegelast püüti seal väga mustvalgelt nõiana kujutada.
  • "Attachments" on hirmutav, sest seda, kui keegi loeb kellegi teise erakirju, võib võtta kui hirmuäratavat tegevust.
  • Raamatu "Tunnid" tegelased olid ebatavalised, sest nad kõik olid mingil moel natuke Mrs Dalloway. Siin ikka hakkasin juba väga enda kasuks tõlgendama.
  • "Väike Prantsuse külalismaja" on muinasjutu ümberjutustus, sest iga naistekas on seda tegelikult.
  • Ebausaldusväärse jutustaja ruudu kohta mõtlesin, et kuidas üldse seda kunagi on võimalik ära täita, aga "Jelgava 94" 14-aastane alkoholiga katseid tegev noormees tundus isegi täitsa sobivat. 
  • Keelatud raamatu ruut on minu lemmik. Põhimõtteliselt võib võtta suvalise raamatu pealkirja, lisada sellele sõna banned ja guugeldada. Tundub, et alati tuleb välja mõni artikkel, kus seal või teises riigis (enamasti USA-s) on lapsevanemad mingi raamatu vastu üles tõusnud ja leiavad, et see pole ikka üldse sobilik koolis lugemiseks. Ka "Norwegian wood" polnud ses osas erand.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...