3-osaline naistekasari, niisiis. 1. osa tagakaanel räägitakse kvaliteetsest ajaviitekirjandusest, aga see pole see, pole see...
Inglanna Emmy läheb elukaaslasega Prantsusmaale puhkusele, avastab seal, et mees petab teda, ja ulatab abikäe külalismaja pidavale härrasele, kelle naine on ka teda petnud.
Muidugi on need raamatud klišeesid täis ja ettearvatavad, paljude kohtade peal puhas sulajuust, mitmes kohas süžeeliinidega, kust võiks kinni hakata ja närida. Aga. Ikka tekib mõte, et mis lood need siis on, miks nad olemas on? Ja miks ma lugesin just läbi kolm kirjandusliku väärtuse mõttes üsna küsitavat raamatut.
Otsisin, aga ei leidnud Eestis kaitstud lõputöid selle kohta, milliseid ühisjooni on naisteka-tüüpi raamatutel muinasjuttudega. Viimaste kohta tehakse lõputöid küll, aga peamiselt mingist lastega seotud vaatenurgast (kuidas muinasjuttude lugemine mõjutab laste selle ja tolle asja arengut vms). Aga naistekad on ka ju muinasjutud, lihtsalt teisele sihtrühmale. Võta muinasjutu tunnused ja vaata, kas enamus neist naistekale kohalduvad. (Sherlock, ma tean.)
Ilmselt kirjandust tudeerivad inimesed leiavad sedasorti kirjanduse liiga madala olevat, et seda kuidagi uurida. (Või teen liiga?) Maitea, minu arvates oleks huvitav. Kas naistekad on sisuliselt muinasjutud, ja kui on, siis kas põhjus, miks neid loetakse, on ka sama?
Teine võimalus on mõelda, et sellised raamatud on nagu rämpstoit. Mõtled, et see pole vist hea, ometi sööd edasi. Näe, üks osa on veel olemas, andke ette!
Mis toitu ja jooki puutub, siis neis raamatutes käib tohutu joomine. Kui keegi teeks joomismängu "Võta pitsike iga kord, kui mainitakse teed ja/või teejoomist", siis ta jooks ennast laua alla. Veinijoomise mainimisega on umbes sama lugu. Ilmselt tahavad raamatud olla korraga inglaslikud ja prantslaslikud ja seda üritatakse muuhulgas rahvusjookide kaudu saavutada.
Kommentaarid