Otse põhisisu juurde

Josie Silver "Üks päev detsembris"


Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel. 

Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel. 

Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse.

Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud. 

Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti mainimine (ja kaudselt tegevusse sekkumine) ei teinud paha. See nali ka, et ühele tegelasele saatsid sõbrad Austraaliast pildi, kus peal olev kiri oli tagurpidi (sest nad olid teisel pool maakera).

Negatiivse poole pealt: juba mitmes raamat, mille otsa satun, kus inimesed tarbivad väga palju alkoholi (igapäevaselt ja mitmeid peekritäisi) ja seda ei esitleta kuidagi negatiivse tegevusena, pigem isegi positiivsena. Maitea, mingi kultuuriline värk, et kui mingi jama on, siis hakka jooma?

Kultuurilise värgi osas veel. Raske uskuda, et Suurbritannias on mõni inimene, kes arvab, et väljast tuppa tulles ei peaks välisjalanõusid ära võtma. Oleks see California, okei, aga Suurbritannia, kus vihma ja pori võiks samahästi lipu peale panna, sest need on nii põhilised asjad. Tähendab, raamatus ühele peategelasele ei meeldinud see jalanõude äravõtmise värk, sellest minu puhang.

Ja veel sarjast juba mitmes raamat. Nime käänamine, kui kirjapilt ja hääldus ei lange kokku, on ikka üks raske asi. Kui ei saa õigesti teha, oleks siis kasvõi tehtud läbivalt valesti, jääks vähemalt mulje, et on mingistki reeglist lähtutud. Ei. Ühes lauses kirjutan, et keegi läks Sarah'ga kohvikusse ja järgmises, et keegi võttis Lauriega napsu. Ja järjepanu niimoodi, kord õigesti, kord valesti. 

Lühidalt: raamatu algus ja lõpp olid üks suur juust, aga päris suur osa, mis sinna vahele jäi, täitsa korralik.

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...