Laurie näeb ühel detsembrikuu päeval Londonis bussis olles üht meest, on niuke ilmutuse moodi hetk. Ta on kindel, et see ongi hr Õige. Hiljem üritab ta meest uuesti üles leida. Lõpuks õnnestub, aga taaskohtumine toimub pigem ootamatus olukorras. Edasi kirjeldatakse, mis toimus Laurie' ja Jacki (see mees) eludes järgnevatel aastatel.
Nooh, paarkümmend lehekülge lugesin ära ja tundus, et nüüd on küll juba kõik maailma klišeed raamatus esindatud. Ei olnud, tuli veel.
Aga siis läks nagu päris heaks. Inimeste vestlused olid usutavad ja sündmused, mis toimusid, polnudki ettearvatavad ja. Tõesti, endalegi üllatuseks oli kusagil poole raamatu peal ja kaugemalgi küsimus veel alles, et huvitav, kuidas see kõik lahendatakse.
Muidugi oli mingeid asju, mida oli raske uskuda või millest raske aru saada, aga kui nende üle väga arutlema ei jäänud ja neid lihtsalt faktidena võtsid, siis ei seganud.
Veel positiivseid külgi: ühe tegelase celebrity crush oli Richard Osman, David Tennanti mainimine (ja kaudselt tegevusse sekkumine) ei teinud paha. See nali ka, et ühele tegelasele saatsid sõbrad Austraaliast pildi, kus peal olev kiri oli tagurpidi (sest nad olid teisel pool maakera).
Negatiivse poole pealt: juba mitmes raamat, mille otsa satun, kus inimesed tarbivad väga palju alkoholi (igapäevaselt ja mitmeid peekritäisi) ja seda ei esitleta kuidagi negatiivse tegevusena, pigem isegi positiivsena. Maitea, mingi kultuuriline värk, et kui mingi jama on, siis hakka jooma?
Kultuurilise värgi osas veel. Raske uskuda, et Suurbritannias on mõni inimene, kes arvab, et väljast tuppa tulles ei peaks välisjalanõusid ära võtma. Oleks see California, okei, aga Suurbritannia, kus vihma ja pori võiks samahästi lipu peale panna, sest need on nii põhilised asjad. Tähendab, raamatus ühele peategelasele ei meeldinud see jalanõude äravõtmise värk, sellest minu puhang.
Ja veel sarjast juba mitmes raamat. Nime käänamine, kui kirjapilt ja hääldus ei lange kokku, on ikka üks raske asi. Kui ei saa õigesti teha, oleks siis kasvõi tehtud läbivalt valesti, jääks vähemalt mulje, et on mingistki reeglist lähtutud. Ei. Ühes lauses kirjutan, et keegi läks Sarah'ga kohvikusse ja järgmises, et keegi võttis Lauriega napsu. Ja järjepanu niimoodi, kord õigesti, kord valesti.
Lühidalt: raamatu algus ja lõpp olid üks suur juust, aga päris suur osa, mis sinna vahele jäi, täitsa korralik.
Kommentaarid
Postita kommentaar