Mäletan ka seda soovitust, et kui midagi kusagil raamatus meelde ei jää, pane raamat ööseks padja alla. Seda Samuel selles loos teebki. Siis alles hakkab juhtuma.
Selle üle, kas raamatu sisu on tegelikult tore ja sobilik, võib muidugi vaielda. On selliseid kohti küll, kus esimese hooga kergitad kulme ja mõtled et oota... Täiskasvanuna lugedes tundus, et sain aru, mida siin ridade vahel öelda taheti. Keeruline öelda, mida lapslugeja välja loeks. Ei, tegelikult ma arvan, et lapslugejale ka meeldiks see. Lihtsalt see raamat (ja tegelikult vist suur osa lasteraamatuid?) on selline, kus saaks soovi korral mitmest kohast kinni hakata ja norida. Norimine on lihtsalt moes tänapäeval. Aga ma pole üldse kindel, et peab nii palju norima.
Autor on ise illustraator, teinud toredad vanakooli moodi illustratsioonid. Tänapäeval on moodi läinud teha lasteraamatutele natuke süngeid ja mitte eriti lihtsaid ega ilusaid illustratsioone. Siis tekib küsimus, kellele need mõeldud on. Siin ei tekkinud, illustratsioonid on ikka eelkõige lapslugejale.
 |
| Ei ütle, kes need on, see oleks spoiler. |
Kommentaarid