Otse põhisisu juurde

Chris Cleave "Everyone brave is forgiven"


Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)

Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.

Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).

Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:

She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.

It's dark as miners' lungs.

Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.

Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää). 

Siin üks ajakohane tsitaat:

Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane". 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Sara Bergmark Elfgren "Norra Latin"

Norra Latin on kool, Stockholmi kesklinnas asuva imposantse hoonega õppeasutus, mis on tuntud oma teatrisuuna poolest. Seal on aastakümnete jooksul käinud hulk hilisemaid kuulsaid näitlejaid ja nüüd (2016 või 2017) asuvad seal teiste hulgas õppima Tamar ja Clea. Mõlemad on umbes 16-aastased tüdrukud, Tamar tuleb Östersundist ütleme et tavalise perekonna ja sõprade hulgast, Clea on stockholmlane ja kuulsa näitlejanna tütar.  Algul on nagu tavaline lugu, kus Tamarile uues koolis tundub, et kõik on juba omavahel tuttavad ja raske on kellegagi sõbruneda, aga siis lisandub asjaolu, et mingi peamiselt kehatu hääl hakkab temaga rääkima, vahel ilmutab end siiski ka kehaliselt, vahel võtab Tamari keha üle. Kuna õpilaste hulgas elab legend 1940ndatel koolis õppinud Erling Jensenist ja tema kadumisest, siis Tamar arutleb, kas häältekuulmine ja Erlingi lugu võiksid seotud olla ja hakkab asja uurima.  See on päris paks raamat (578 lehekülge), mistõttu autor jõuab mitmeid teemasid arendada....