Otse põhisisu juurde

Chris Cleave "Everyone brave is forgiven"


Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)

Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.

Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).

Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:

She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.

It's dark as miners' lungs.

Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.

Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää). 

Siin üks ajakohane tsitaat:

Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane". 

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Statistika 2025

Kõrgeimalt hinnatud raamatud: Märkisin 2025. aasta jooksul üles infot loetud raamatute peategelaste kohta. Allpool on kõik peategelaste nimed ühes pilves. Absoluutarvus enim esinenud nimi oli Krisse (sama tegelane kolmes raamatus). Kahes erinevas raamatus oli peategelaseks Addie, kahes ka Nora ja Ella. Ainus korduv perenimi oli Kivimaa - sellesama kolm korda esinenud Krisse nimi. Peategelastest kaks kolmandikku olid naised, kolmandik mehed. (Sama muide loetud raamatute autorite puhul.) Peategelaste ametite puhul oli kordumist muidugi rohkem kui nimedega. 13 tegelast olid mingit sorti õpilased, 7 tegelast olid seotud kohvikuga (pidaja või töötaja) ja koguni 5 tegelast olid keeletoimetajad! Ehk polegi üllatav, mõeldes, et ikka ju soovitatakse kirjutada sellest, mida tead ja oskad - tundub usutav, et mitmed kirjanikud on keeletoimetamisega kursis. Oli 4 ajakirjanikku (või sellelaadset), 3 teadusega seotud ametit ja 3 raamatupoega seotud ametit. Kõige huvitavam amet oli ehk hobuserautaja....