Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)
Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.
Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).
Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:
She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.
It's dark as miners' lungs.
Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.
Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää).
Siin üks ajakohane tsitaat:
Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.
Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane".
Kommentaarid
Postita kommentaar