Otse põhisisu juurde

Chris Cleave "Everyone brave is forgiven"


Üllatav, et veel üht II maailmasõja raamatut lugesin. Vahepeal sai neist juba küllalt. Kaanel olev Londoni siluett oli vist otsustav faktor. Muidugi võiks öelda, et see polnud nagu paljud II ms raamatud, aga tegelikult oli ka. (Kuigi lugedes tuli rohkem meelde hoopis I maailmasõjast rääkiv "Linnulaul" Sebastian Faulksilt.)

Noor Mary on parlamendisaadiku tütar, kes hakkab vabatahtlikuna õpetama sõja ajaks linna jäänud lapsi. (Enamik lapsi oli pommitamiste eest maapiirkondadesse evakueeritud, aga näiteks paljud mustanahalised ja puudega lapsed jäeti Londonisse.) Maryl on sõber Hilda. Mary tutvub ka haridusametnik Tomiga. Alistair on Tomi korterikaaslane ja sõber. Viimane läheb vabatahtlikuna sõtta. Vaat ja siis toimub tegevus varastel sõja-aastatel.

Pigem aeglases ja rahulikus stiilis kirjutatud. See ei tähenda, et kõik, mis juhtub, oleks rahulik. Sõja ajal juhtub ikka palju mitterahulikke asju, aga eks pommi kukkumist on võimalik kirjeldada mitmel erineval moel (märulifilmilikult, luuleliselt, realistlik-kirjeldavalt jne).

Autor on hea keelekasutuse ja sõnavaraga. Kohe värskendav lugeda sellist raamatut, kus pidi vahepeal sõnade tähendusi järgi vaatama. Päris palju militaarsõnavara oli. Lisaks võis kohata lauseid, mis lihtlause tasemest kõrgemale küündisid. Huumorit leidus. Näiteks sellised asjad:

She liked Miss Vine—the woman was not made entirely of vipers and crinoline.

It's dark as miners' lungs.

Pluss mingite tegelaste omavahelised vestlused olid ikka suht sarkastilised kohati. Eks sõjaväehuumor ilmselt elabki valusate naljade peal.

Ilmselt kõigi nende eelnevate asjade tõttu mõjus see raamat nagu päriskirjandus, mitte nagu need tänapäeva raamatud (mida võid pooleldi diagonaalis lugeda ja millestki ilma ei jää). 

Siin üks ajakohane tsitaat:

Perhaps it was true, thought Alistair, that Septembers would come again. People would love the crisp cool of the mornings, and it would not remind them of the week war was declared. Perhaps there would be such a generation. Blackberries would ripen, carefree hands would pick them, and jam would be poured into pots to cool. And the jam would only taste of jam. People would not save jars of it like holy relics. They would eat it on toast, thinking nothing of it, hardly bothering to look at the label.

Eesti keelde pole seda raamatut tõlgitud. Küll on olemas Chris Cleave'i terrorismiteemat puudutav "Provokaator" ja pagulasteemaga tegelev"Väike mesilane". 

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...