Otse põhisisu juurde

Sally Rooney "Beautiful world, where are you"


Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda.

Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta. 

Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel.

Õnneks on konkreetsed e-kirjad suhteliselt lühikesed, minnakse peagi tagasi tegevuse juurde. Ja vot selles tegevuses ajab tegelaste käitumine vahepeal ikka närvi küll.

Aga mõelgem natuke. Kas see, kui keegi käitub irratsionaalselt või ennasthävitavalt, peab olema ilus? See ju ongi tihti kõrvaltvaatajale ärritav. Ja võib tekitada mõtet et miks ta ainult viriseb ja midagi ette ei võta. Nii et ses mõttes on autor siin asjaga hakkama saanud, kirjeldus pädeb. Aga kui palju ma hoolin neist inimestest? Ega alguses ei hooli küll. Kui natuke edasi mõelda, et võiksin ise olla mingis olukorras keegi neist, siis läheb juba tõenäolisemaks, et mind kotib.

Kõik selle autori raamatud on jutumärkideta ja kõnekorra vahetumist vestluses ei märgita alati reavahetusega ära. Eesmärk on, et vestlus mõjuks orgaanilisemalt. Mõjub ka, aga ühtlasi on raskem jälgida. Samas üldise loetavuse mõttes on see tubli raamat, ei sunni punnitama.

Lisaks noile diipidele arutlustele on raamatus mitu lihtsat head mõtet. Näiteks see, et sõprusest/suhetest rääkivaid raamatuid peetakse tihti kuidagi triviaalseteks. Aga kas me ikka peaks neid teistest kehvemateks pidama kui tegelikult on see põhiteema ka meie eludes ja võime seetõttu üsna kindlad olla, et see inimesi huvitab?

Või ühe peategelase tõdemus: I find it hard to believe anything really bad about myself when I consider how much he loves me. 

Ilmselt see raamat ei jäta külmaks, meeldib ta siis või ei meeldi.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...