Otse põhisisu juurde

Sally Rooney "Beautiful world, where are you"


Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda.

Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta. 

Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel.

Õnneks on konkreetsed e-kirjad suhteliselt lühikesed, minnakse peagi tagasi tegevuse juurde. Ja vot selles tegevuses ajab tegelaste käitumine vahepeal ikka närvi küll.

Aga mõelgem natuke. Kas see, kui keegi käitub irratsionaalselt või ennasthävitavalt, peab olema ilus? See ju ongi tihti kõrvaltvaatajale ärritav. Ja võib tekitada mõtet et miks ta ainult viriseb ja midagi ette ei võta. Nii et ses mõttes on autor siin asjaga hakkama saanud, kirjeldus pädeb. Aga kui palju ma hoolin neist inimestest? Ega alguses ei hooli küll. Kui natuke edasi mõelda, et võiksin ise olla mingis olukorras keegi neist, siis läheb juba tõenäolisemaks, et mind kotib.

Kõik selle autori raamatud on jutumärkideta ja kõnekorra vahetumist vestluses ei märgita alati reavahetusega ära. Eesmärk on, et vestlus mõjuks orgaanilisemalt. Mõjub ka, aga ühtlasi on raskem jälgida. Samas üldise loetavuse mõttes on see tubli raamat, ei sunni punnitama.

Lisaks noile diipidele arutlustele on raamatus mitu lihtsat head mõtet. Näiteks see, et sõprusest/suhetest rääkivaid raamatuid peetakse tihti kuidagi triviaalseteks. Aga kas me ikka peaks neid teistest kehvemateks pidama kui tegelikult on see põhiteema ka meie eludes ja võime seetõttu üsna kindlad olla, et see inimesi huvitab?

Või ühe peategelase tõdemus: I find it hard to believe anything really bad about myself when I consider how much he loves me. 

Ilmselt see raamat ei jäta külmaks, meeldib ta siis või ei meeldi.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...