Otse põhisisu juurde

Sally Rooney "Beautiful world, where are you"


Arvasin lugema hakates (varasema kogemuse põhjal) teadvat, milline umbes see raamat saab olema. Ei pannud mööda.

Siin on kaks umbes 30-aastast sõbrannat, kirjanik ja keeletoimetaja, kes asuvad üksteisest füüsiliselt eemal ja vahetavad e-kirju. Nõnda et üks teema on nende sõprus, onju. Siis on kirjades teemaks ka nende suhted meestega (mõlemal on mingi mees, kellega on mingi värk). Ülejäänud osa kirjadest moodustavad diibid mõttearendused maailma, tsivilisatsiooni, inimeste jm suurte teemade kohta. 

Viimased mõjuvad (vähemalt minu jaoks) pigem üleolevalt. Mitte et nad üksteise suhtes sooviksid üleolekut demonstreerida, vaid pigem nii et oo, vaadake, milliste väga sügavmõtteliste teemadega meie oma päid vaevame. Noh, ja see, miks säärased lõigud siin raamatus üldse on - autoril olid mingid arutlused maailmaasjadest ja leidis koha, kus neid laiemale avalikkusele tutvustada. Kus mujal kui oma raamatus. Loogiline vist, aga mitte päris loomulik igal hetkel.

Õnneks on konkreetsed e-kirjad suhteliselt lühikesed, minnakse peagi tagasi tegevuse juurde. Ja vot selles tegevuses ajab tegelaste käitumine vahepeal ikka närvi küll.

Aga mõelgem natuke. Kas see, kui keegi käitub irratsionaalselt või ennasthävitavalt, peab olema ilus? See ju ongi tihti kõrvaltvaatajale ärritav. Ja võib tekitada mõtet et miks ta ainult viriseb ja midagi ette ei võta. Nii et ses mõttes on autor siin asjaga hakkama saanud, kirjeldus pädeb. Aga kui palju ma hoolin neist inimestest? Ega alguses ei hooli küll. Kui natuke edasi mõelda, et võiksin ise olla mingis olukorras keegi neist, siis läheb juba tõenäolisemaks, et mind kotib.

Kõik selle autori raamatud on jutumärkideta ja kõnekorra vahetumist vestluses ei märgita alati reavahetusega ära. Eesmärk on, et vestlus mõjuks orgaanilisemalt. Mõjub ka, aga ühtlasi on raskem jälgida. Samas üldise loetavuse mõttes on see tubli raamat, ei sunni punnitama.

Lisaks noile diipidele arutlustele on raamatus mitu lihtsat head mõtet. Näiteks see, et sõprusest/suhetest rääkivaid raamatuid peetakse tihti kuidagi triviaalseteks. Aga kas me ikka peaks neid teistest kehvemateks pidama kui tegelikult on see põhiteema ka meie eludes ja võime seetõttu üsna kindlad olla, et see inimesi huvitab?

Või ühe peategelase tõdemus: I find it hard to believe anything really bad about myself when I consider how much he loves me. 

Ilmselt see raamat ei jäta külmaks, meeldib ta siis või ei meeldi.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...