Otse põhisisu juurde

Richard Osman "Neljapäevane mõrvaklubi"

 


Tegevus toimub Cooper's Chase'i nimelises pensionäride külas, nähtavasti sellised on olemas. Seal on neli naksakat vanainimest moodustanud Neljapäevase mõrvaklubi, kus arutletakse vanade lahendamata jäänud mõrvajuhtumite üle. Siis aga leiab külas aset üks päris mõrv. Klubilised on sellest täitsa põnevil ja hakkavad asja innukalt uurima (korraldades asjad nii, et kohalikul politseil ei jääks muud üle, kui nendega koostööd teha).

Mõrv on raamatus oluline, aga vähemalt sama oluline ja veelgi toredam on lugeda, kuidas nood inimesed elavad ja mida mõtlevad jne. Sest, nagu arvata võite, pole vanainimeste näol, kes mõrvu uurida viitsivad, tegemist mingite torssis tüüpidega. Nad mõistavad nalja ja. Iseenda üle ka.

Üle 400 lehekülje paksune raamat, aga ei tundunud nii paks. Jutt jooksis lobedalt ja stiil oli humoorikas, pluss peatükid hästi lühikesed, see on hea psühholoogiline nõks alati. 

Richard Osman on tegelikult Suurbritannias televisioonist tuntud nägu, mõnedest telemängudest näiteks. "Neljapäevane mõrvaklubi" on tema esimene ja siiani parim romaan (nagu raamatus tabavalt öeldakse). Kusagil kuu aega tagasi ilmus tegelikult mõrvaklubi sarja teine osa ka juba, loodetavasti jõuab eesti keeldegi. 

Mis tõlkesse puutub, siis oli täitsa tubli tõlge, üldse ei seganud (sel moel nagu paljude inglise keelest tõlgitud raamatute tõlked segavad). 

Mõned head laused raamatust:

  • Kui vahel ei nuta, nutad lõpuks kogu aeg.

  • Pealegi on teada-tuntud tõsiasi, et kodus tehtud kookides pole kaloreid.

  • Hoiad end kuidagi vee peal, sööd rohkem, naerad vähem. (Tabav ju, ei?)

  • Äpp on nagu internet, ainult telefoni jaoks.

Kommentaarid

Popid

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Lambiauhinnad 2025

Claire Keegan "Small things like these" Talvine ja rahulik. "Keedetud hirvede aja" kaanesümbolitest saab raamatut lugenuna aru. Lehm "Sõber mereröövli" kaanel on ka raamatus tähtis tegelane.  Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud" "Armastus, lordid ja lõbuleedid" oligi nimelt lambika pealkirja tõttu lugemiseks võetud.  Isabel Allende "Vaimude maja" 2010. aasta augustis lugesin kümmekond esimest lehekülge. Järgmised 400+ lugesin sel aastal.  Kaur Riismaa "Väsinud valguse teooria" Sadakond lehekülge (ca 25%) lugesin ära. Ei suutnud suhestuda, kuigi lubati 90ndate nostalgiat. Andrei Makine "Sõber armeenlane" Ilus keel + suured universaalsed teemad Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen" Ettearvatav ja ülelihtsustatud. Elle McNicoll "Mingi säde" Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk" V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu" Berit Kaschan "Apr...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...