Väljaandes, mida mina lugesin (ilmunud 1936 kirjastuselt Loodus), oli raamatu pealkiri "Isad ja lapsed". Originaalis on ka "Отцы и дети".
Isad ja lapsed ses mõttes et mitu põlvkonda. Ja idee ilmselt oli selles, et kuidas nad omavahel suhestuvad, on nad erinevad või lõpuks tegelikult ikkagi sarnased? Ja kas sama põlvkonna inimesedki tingimata vaadetelt üksteisele sarnanevad. Tegelaskujusid oli mitmeid, erinevaid ja huvitavaid.
Lugedes tundus, et kogu asja lõpuni mõistmiseks olnuks vaja rohkem eelteadmisi Venemaa 19. sajandi ühiskonna kohta, või täpsemalt just selle hetke kohta, kui tegevus toimus. Ilmselgelt mõeldi mingite vestlustega enamat kui otsesõnu öeldud oli, aga lihtsalt vastavate teadmiste puudumise tõttu ei saanud aru.
See on üks tähtsaid Venemaa 19. sajandi romaane, aga raske on tema kohta midagi öelda. Mitte et halb raamat oleks, täitsa kena lugu ja on aru saada küll, milles tema klassikalisus seisneb. Õhuke on ka ja ruttu saab läbi, ei ole raske lugeda. Tore, et Ivan Turgenev selle kirjutas, mis muud.
Kommentaarid