Otse põhisisu juurde

Rainbow Rowell "Attachments"

 


Selle raamatuga on üks põhiasi, mis tuleb ära otsustada. Kas see, kui keegi loeb kellegi e-kirju ja õpib teda seeläbi tundma, on judisemapanev (see on creepy eesti keeles, muide)? Kui on, siis ei maksa seda raamatut lugeda. Kui on võimalik säärane tegevus endale ära seletada, võib see raamat olla täitsa nunnu.

Lincoln töötab ühe ajalehe juures IT-turvalisuse spetsialistina. Talle ei meeldi see töökoht. Ühest küljest seetõttu, et tal pole seal suurt midagi teha, teisalt seetõttu, et tema sisuliselt ainus ülesanne on lugeda töötajate e-maile. Selliseid, mis on mingi ohtlikuks arvatava sõna või väljendi kasutamise tõttu välja sõelutud. 

Ta satub lugema kahe naisterahva kirjavahetust, kus hoolimata töömeili kasutamisest käsitletakse isiklikke teemasid. Lincolni ülesanne oleks neile teavitus saata, et nad töömeili kasutamisse ettevaatlikumalt suhtuksid, aga ta ei tee seda, vaid loeb nende kirju edasi. 

Nüüd ongi see koht - kas selline käitumine on judisemapanev või pole? Ma suutsin lugeda nii, et polnud, sest kuna tegemist oli peategelasega ja lugejale räägiti, kuidas ta on täitsa tore poiss, siis ma uskusin kirjutajat. 

Pigem oli minu jaoks hoopis üks teine küsimus. Miks peaks kaks inimest/head sõpra, kes töötavad samas majas, omavahel kirju saatma? Nad võiksid ju niisama kohtuda. Kirjades vahepeal viidatakse ka sellele, et kohtuvad. Teisalt on vastus ilmselt lihtne - me teeme seda ise ka. Lihtsalt aastail 1999-2000, kui raamatu tegevus toimub, polnud veel igasugused sõnumite kiirvahetamise süsteemid nii levinud kui praegu ja nemad kasutasid seetõttu e-maili.

Raamatu esimene pool oli tugevam kui tagumine pool. Viimases tuli mitmeid kohti ette, kus tekkis küsimus miks seda nüüd vaja oli?. Lisaks hakkas mingi hetk tunduma, et sellel lool ei saagi olla head lõpplahendust. Õnnelik lõpp oleks läila ja vastupidine lahendus pettumus. 

Mingit jäävat kirjanduslikku väärtust sel raamatul just pole, aga lugedes oli mõnus pehme tunne (taaskord, seetõttu, et suutsin kogu seda olukorda mitte hirmuäratavaks pidada). 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...