Otse põhisisu juurde

August

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu

Love, Rosie
Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin. 

Love, Simon
Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas.

Borg vs McEnroe
Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem.

McEnroe ja Borg

The thing about Harry
Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll.

An Education
Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mängib 1960. aastate keskkoolinoort, kelle elukooliks saab temast umbes poole vanem mees. Pealkiri vist küsibki seda, kas haridus on see, mis saadakse koolist või (nii-öelda) tänavalt. Mänguline stiil ja ilus teostus, mulle meeldis.

Simon ja tammed
Eelmisel suvel lugesin raamatut, mille põhjal see film tehti. Ja taaskord on selline tunne, et kui poleks raamatut lugenud, poleks päris lõpuni aru saanud, mis filmis toimus. Vist oli see probleem, et aja möödumine ei tundunud sujuv. Raamatus on lihtsam väljendada, et aastad möödusid, filmis võib ämbrisse kukkuda. Peaosatäitja Bill Skarsgård meeldis. Lugu ise käis Rootsis 1930. aastate lõpust kuni äkki 1950. aastate lõpuni? Võiks öelda et kahe perekonna sõprusest. 

Siin ongi see peaostatäitja Bill Skarsgård

Kill your friends
Väga lamp film. Aga on filme, mis oma lamplust paremini välja mängivad ja õigustavad. 1990ndate suure plaadifirma telgitagustest ja halastamatust karjäärihaist, keda kehastab Nicholas Hoult.

Blue Jasmine
Aeg-ajalt kordub üks stsenaarium. Hakkan mingit filmi vaatama, vaatan-vaatan ja tundub sihuke imelik. Ei oska sõrme peale panna ja öelda, mis on imelik, aga no on imelik. Ja siis leian, et režissöör on Woody Allen. Selle nimi ongi vist kunstniku käekiri. Tema käekirja suurim fänn ma pole, alati on tunne, et asi ei lähe nagu päris käima. Aga. Siin mängis peaosalist Cate Blanchett, kes võib ekraanil ükskõik mida teha, olen ikka nõus vaatama.

The house with a clock in its walls
Seikluslik lastefilm võlukunstimaailmast. Mind ei pannud eriti kaasa elama. Vist sellepärast, et ma ei saanud aru, mis selle asja suur idee oli, kust kuhu taheti jõuda. Jack Black mängis siin ja jällegi ka Cate Blanchett (mis on ka põhjus, miks selle värgi lõpuni vaatasin). 

The man who knew infinity
Väga paljusid matemaatikuid just ei tea, aga tuleb tuttav ette küll, et oli keegi matemaatika ajaloos tähtis india matemaatik. Temast ongi see film ja Srinivasa Ramanujan on ta nimi. Sügavat muljet film just ei jätnud, aga üldharivas mõttes tore. 


Raamatud 

E. M. Forster "Maurice"

R. Rowell "Fangirl"

R. Joyce "The music shop"

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...