Otse põhisisu juurde

August

Tuleb välja, et august on kõva filmikuu. 

Love, Rosie
Normaalne sihuke. Mitte diip, mitte masendav, üsna voolav. Ehk isegi liiga kiirelt aegadest üle voolav? Vahepeal veits halb. Lily Collins ja Sam Claflin. 

Love, Simon
Olin varem näinud. Simon on tubli koolipoiss, otsib ennast. Kerge vaadata, noortekas.

Borg vs McEnroe
Kunagiste tennisistide Björn Borgi ja John McEnroe rivaliteedist. Ausalt öelda ei läinud nagu päris käima. Mingi hetkeni näidati tennisemängimist väga vähe, siis tuli väga pikk stseen rivaalide kuulsast matšist. Polnud tasakaalus. Ja see oli tegelikult rohkem Borg (kujutatud piinatud geeniusena) kui McEnroe. Viimast oli nagu rohkem sellepärast vaja, et Borgil oleks mingi konkurent. Rivaliteedifilmidest oli "Rush" kahtlemata parem.

McEnroe ja Borg

The thing about Harry
Selle õige leidmisest selle kaudu, et käid enne mitmeid valesid läbi. Ei olnud tugev lugu ega head näitlejad, kahju küll.

An Education
Olin päris ammu aega tagasi näinud. Noor Carey Mulligan mängib 1960. aastate keskkoolinoort, kelle elukooliks saab temast umbes poole vanem mees. Pealkiri vist küsibki seda, kas haridus on see, mis saadakse koolist või (nii-öelda) tänavalt. Mänguline stiil ja ilus teostus, mulle meeldis.

Simon ja tammed
Eelmisel suvel lugesin raamatut, mille põhjal see film tehti. Ja taaskord on selline tunne, et kui poleks raamatut lugenud, poleks päris lõpuni aru saanud, mis filmis toimus. Vist oli see probleem, et aja möödumine ei tundunud sujuv. Raamatus on lihtsam väljendada, et aastad möödusid, filmis võib ämbrisse kukkuda. Peaosatäitja Bill Skarsgård meeldis. Lugu ise käis Rootsis 1930. aastate lõpust kuni äkki 1950. aastate lõpuni? Võiks öelda et kahe perekonna sõprusest. 

Siin ongi see peaostatäitja Bill Skarsgård

Kill your friends
Väga lamp film. Aga on filme, mis oma lamplust paremini välja mängivad ja õigustavad. 1990ndate suure plaadifirma telgitagustest ja halastamatust karjäärihaist, keda kehastab Nicholas Hoult.

Blue Jasmine
Aeg-ajalt kordub üks stsenaarium. Hakkan mingit filmi vaatama, vaatan-vaatan ja tundub sihuke imelik. Ei oska sõrme peale panna ja öelda, mis on imelik, aga no on imelik. Ja siis leian, et režissöör on Woody Allen. Selle nimi ongi vist kunstniku käekiri. Tema käekirja suurim fänn ma pole, alati on tunne, et asi ei lähe nagu päris käima. Aga. Siin mängis peaosalist Cate Blanchett, kes võib ekraanil ükskõik mida teha, olen ikka nõus vaatama.

The house with a clock in its walls
Seikluslik lastefilm võlukunstimaailmast. Mind ei pannud eriti kaasa elama. Vist sellepärast, et ma ei saanud aru, mis selle asja suur idee oli, kust kuhu taheti jõuda. Jack Black mängis siin ja jällegi ka Cate Blanchett (mis on ka põhjus, miks selle värgi lõpuni vaatasin). 

The man who knew infinity
Väga paljusid matemaatikuid just ei tea, aga tuleb tuttav ette küll, et oli keegi matemaatika ajaloos tähtis india matemaatik. Temast ongi see film ja Srinivasa Ramanujan on ta nimi. Sügavat muljet film just ei jätnud, aga üldharivas mõttes tore. 


Raamatud 

E. M. Forster "Maurice"

R. Rowell "Fangirl"

R. Joyce "The music shop"

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »