Otse põhisisu juurde

Katie van Ark "The boy next door"

Juba ammu tahan lugeda mõnda head spordidraama raamatut. Proovisin aasta alguses Mihkel Tiksi "Korvpalliromaaniga", ei läinud üldse käima ja jäi pooleli. Nüüd vaatasin, et lugu iluuisutajatest võiks ju vähemalt iluuisutamise tõttu tore olla, kui ka muust sisust suurt ei oodanud. 

Otse välja öeldes oli see kõige halvem raamat, mida viimaste aastate jooksul lugenud olen. Ütleme niimoodi viimase viisaastaku jooksul. Sellel olnuks nagu selgroovigastus - lehekülgi ja lehekülgi juttu, aga lugu lihtsalt ei püsinud püsti. Mingi arusaamatu draama koos sama arusaamatute tegelastega. Vahepeal meenutas fan fictionit, mida peatükk peatüki haaval kirjutatakse ja avaldatakse ja võimalikult pikaks venitatakse. (Aga tuleb tõdeda, et mõnikord on asjade fan fictioniga võrdlemine fan fictioni solvamine.)

Üks asi mulle meeldis siiski. Ühe noormehe põhinali oli see, et ta varastas ära treeneri kabineti ukse. Korduvalt. See oli naljakas.

Aga siiski, selle raamatu asemel soovitan tõelist iluuisutamist. Lisaks sellele, et on ilus, on ka hariv. Väga hea koht, kust (klassikalise) muusika katkeid kuulda ja uusi lemmikuid leida.

Eva-Lotta Kiibuse selle hooaja vabakava on filmimuusikapõhine. 

Ühtlasi, kuldne kleit olümpiahooajal on tubli lähenemine.

Näe, juba unustatud see raamat.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...