Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.
Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki.
Üldiselt oli niuke üleni normaalne raamat. Uurijad uurisid, käisid kahtlusaluste kodusid või kabinette läbi otsimas, üritasid vihjeid dešifreerida. Mind üleliia ei kottinud, aga halb ei olnud.
Peategelaste vaheline romantiline pinge pigem ei mõjunud loomulikult, rohkem oli see, et peab niisukese liini sisse tooma, miks muidu teha vastassoost uurijad. See, et peategelased olid erinevat päritolu, oli rohkem huvitav. Ginevra oli vist vikonti tütar, Sidney töölisperest, aga rahahäda oli mõlemal. Selle kohta, millised nad uurijatepaarina on, ütles Ginevra mingi koha peal: "... that charming interrogation is my domain, and observational glowering shall be yours".
Kõige huvitavam oli see, mis peategelastega seoses päris raamatu lõpus selgus. Eks see oli sinna pandud, et lugeja ka sarja järgmist osa loeks. Natuke tekkiski huvi lugeda. (Järgmist osa pole veel olemas, seegi raamat ilmus alles 2026 septembris.)
Kommentaarid
Postita kommentaar