Otse põhisisu juurde

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"


Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva.

Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vahetanud. 

Meesterahvas (Evan) muidugi oli filmistaar. Hea küll, televisioonistaar, aga mis neil tänapäeval vahet. Väga sobivalt elas ta põhikohaga New Yorgis, aga oli Iirimaale tulnud, et saada eemale meediakärast, mis tekkis peale tema tüdruksõbra truudusetuse ilmsikstulekut. Ühesõnaga üks väga hea mees, keda oli petetud ja kes oli orb ka muide. Kõik need halvad asjad, mida ta polnud ise põhjustanud. 

Algul oli Evan pahur ja tahtis, et peretütar (Mary) endale muu ööbimiskoha leiaks, sest mees oli ikkagi lepingu nii teinud, et tema on üksi seal majas. Ühel hetkel (vist kusagil poole raamatu peal) muutus Evan äkki... noh, täiuslikuks. Enam ei olnud pahur, vaid kena ja sõbralik. See juhtus pärast seda, kui ta oli telefonis Mary emaga vestelnud. Ootasin siis, et lõpus avaldatakse, mida täpselt Mary ema talle ütles, aga seda ei juhtunud. Nojah. Üldse oli sissevaadet Evani mõttemaailma suhteliselt vähe. Keset raamatut muutus Mary vaatepunktist jutustamine mõnel korral Evani vaatepunktist jutustamiseks, aga see ei andnud palju. 

Kõrvaltegelasi oli napilt, kõrvalliine seega vähe ja olid nad ka niukesed poolikud. Räägiti jah, et Mary õel oli mingi liin ühe teise filmistaariga, kes juhtumisi oli sellest Iirimaa külast pärit, aga see oligi lihtsalt jutt, ei mingeid arenguid. Või tegelikult, miks kõrvalliinide kallal nuriseda, kui pealiinis olid ka puudujäägid. Näiteks Mary, kes oli peale paariaastast kooselu ühe mehega lahku läinud, tundis ennast seetõttu üsna minimaalselt halvasti. Evaniga seal majas hängides tuli tal ühe korra meelde et jaa, minu eksmees Greg.. Ei mingeid emotsionaalseid vintsutusi.

Peamine õppetund sellest raamatust on, et kui valmistud kellelegi (üle ookeani) külla minema, siis anna talle eelnevalt teada, et tuled, mitte ära hõlju mingis udus, kus üllatused on toredad asjad. 

Omasuguste raamatute hulgas oli see kehvema otsa raamat. Keeleliselt ka niuke algeline. Sõnu on kindlasti võimalik oskuslikumalt kasutada kui siin.

Punase ja rohelisega kaas on ju ilus. Kuigi ma tahtsin pealkirjas lugeda merry asemel very ja hakkasin seepeale lootma, et väga iirilikud jõulud on. Noh, jõuluujumist ookeanis nad ju tegid, see vist läheb iiriliku alla küll.

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...