Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva.
Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vahetanud.
Meesterahvas (Evan) muidugi oli filmistaar. Hea küll, televisioonistaar, aga mis neil tänapäeval vahet. Väga sobivalt elas ta põhikohaga New Yorgis, aga oli Iirimaale tulnud, et saada eemale meediakärast, mis tekkis peale tema tüdruksõbra truudusetuse ilmsikstulekut. Ühesõnaga üks väga hea mees, keda oli petetud ja kes oli orb ka muide. Kõik need halvad asjad, mida ta polnud ise põhjustanud.
Algul oli Evan pahur ja tahtis, et peretütar (Mary) endale muu ööbimiskoha leiaks, sest mees oli ikkagi lepingu nii teinud, et tema on üksi seal majas. Ühel hetkel (vist kusagil poole raamatu peal) muutus Evan äkki... noh, täiuslikuks. Enam ei olnud pahur, vaid kena ja sõbralik. See juhtus pärast seda, kui ta oli telefonis Mary emaga vestelnud. Ootasin siis, et lõpus avaldatakse, mida täpselt Mary ema talle ütles, aga seda ei juhtunud. Nojah. Üldse oli sissevaadet Evani mõttemaailma suhteliselt vähe. Keset raamatut muutus Mary vaatepunktist jutustamine mõnel korral Evani vaatepunktist jutustamiseks, aga see ei andnud palju.
Kõrvaltegelasi oli napilt, kõrvalliine seega vähe ja olid nad ka niukesed poolikud. Räägiti jah, et Mary õel oli mingi liin ühe teise filmistaariga, kes juhtumisi oli sellest Iirimaa külast pärit, aga see oligi lihtsalt jutt, ei mingeid arenguid. Või tegelikult, miks kõrvalliinide kallal nuriseda, kui pealiinis olid ka puudujäägid. Näiteks Mary, kes oli peale paariaastast kooselu ühe mehega lahku läinud, tundis ennast seetõttu üsna minimaalselt halvasti. Evaniga seal majas hängides tuli tal ühe korra meelde et jaa, minu eksmees Greg.. Ei mingeid emotsionaalseid vintsutusi.
Peamine õppetund sellest raamatust on, et kui valmistud kellelegi (üle ookeani) külla minema, siis anna talle eelnevalt teada, et tuled, mitte ära hõlju mingis udus, kus üllatused on toredad asjad.
Omasuguste raamatute hulgas oli see kindlasti kehvema otsa raamat. Keeleliselt ka niuke algeline. Sõnu on kindlasti võimalik oskuslikumalt kasutada kui siin.
Punase ja rohelisega kaas on ju ilus. Kuigi ma tahtsin pealkirjas lugeda merry asemel very ja hakkasin seepeale lootma, et väga iirilikud jõulud on. Noh, jõuluujumist ookeanis nad ju tegid seal, see vist läheb iiriliku alla küll.
Kommentaarid
Postita kommentaar