Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat.
Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt, nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas.
Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid pigem ta on noor naine, kellega see lugu on suhteliselt hiljuti juhtunud. Loo lõpp jõuab üsna tema olevikku välja. Sisu on põhimõtteliselt Hella sekeldused erinevate meestega, mis vahepeal kriminaalseks muutuvad.
Tegelastega oli asi nagu selge, ma ütleks. Eriti see, mida ühele või teisele tegelasele ette heita võiks. Sealt võiks ehk ka järeldusi teha, mida see raamat öelda või mille eest hoiatada tahab.
Mulle meeldis lugeda, lugu jooksis piisavalt sirgjooneliselt. Liiga kaua ei venitanud ka, kusagil 150 lehekülge oli, asi liikus.
Raamatu autor Ingrid Noll on ehk lootust või eeskuju pakkuv ses mõttes, et hakkas ilukirjandust kirjutama vanuses 50+.
Kommentaarid
Postita kommentaar