Otse põhisisu juurde

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal.

Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda.

Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma jala Antarktika pinnale tõstnud. Käis tema nimelt Kuninganna Maudi(Harald V vanaema) maal ühte uurimisjaama avamas. Pilt, nagu aru saada, ei ole Antarktikast ;)



1990. aastal võeti Norras vastu seadusemuudatus, mille järgi troonipärijaks on vanim laps soost olenemata. Seadust rakendatakse aga 1990 või hiljem sündinuile, mistõttu praegu on Norra troonipärija ikkagi pere noorem laps Haakon (sündinud 1973). Vanem õde Märtha Louise (1971) on lihtsalt printsess.

Märtha Louise on hariduse poolest füsioterapeut, aga tegi hoopis sellise firma, mis tegeleb norra rahvajuttude avaliku esitamise/ümberjutustamisega. Seoses sellega, et ta omaenda äri ajab, on tal kuninglikke kohustusi vähem. Kroonprints Haakon on aga oma tulevast ametit juba päris palju harjutada saanud. Kasvõi siis, kui kuningas tervislikel põhjustel valitsemisest eemal on viibinud.

Isa eeskujul sai ka Haakoni naisevõtust skandaalne lugu. Praegune kroonprintsess Mette-Marit polnud oma tormilise noorusaja tõttu paljude arvates just parim abikaasakandidaat. Lisaks oli tegemist üksikemaga, kelle lapse isa taust kriminaalsusesse kaldus. Kõik läks aga õnnelikult, ei pidanud Haakon abiellumiseks troonist loobuma (milleks ta kuuldavasti valmis oli) ja pulmad peeti 2001. aastal. Siit saab ühte tükki sellest vaadata. Tavalise pildi peal on sellised tegelased:



Lapsi on neil kaks: printsess Ingrid Alexandra (2004) ja prints Sverre Magnus (2005). (Mulle tundub, et kuningaperedel on lapsed tihti hästi väikeste vanusevahedega.) Lisaks ka juba mainitud Mette-Mariti poeg Marius.

Mette-Maritist veel seda, et tema on Eesti riigilt Maarjamaa risti 1.klassi teenetemärgi saanud.

Kuningaloss on suhteliselt traditsioonilise väljanägemisega ma ütleks.



Norras on varsti Nasjonaldagen tulemas. Sel aastal ma raudselt võidan viktoriiniga selle Norra reisi, mis eelmisel aastal mingitel sõnulseletamatutel põhjustel saamata jäi.

Kommentaarid

  1. Ei teagi, kas saan sulle öelda, võib-olla tuled konkurendiks veel :P

    Klassikud ütleksid kindlasti et guugelda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...