Truffe kirjanurk

Ongi nii.

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...

Kui inimene suudab endale kõiksugu asju ette kujutada, tähendab see siis, et tal on hea fantaasia? Ja kui ta ei suuda asju kuigivõrd ette kujutada, siis on tal halb fantaasia? Kuidas nimetada inimest, kes suudab mingeid olukordi ainult ühel kindlal moel ette kujutada? Kas see on halb fantaasia või hoopis mingisse teise teemasse puutuv küsimus?

See on üsna põnev hetk, kui avastad, et mingi situatsioon, millesse sattunud oled, ei olegi midagi hirmus erilist, vaid täiesti tavaline elus ettetulev asi.

Me võime üsna vanaks elada, aga ikkagi ütleb "Dawson's Creek" põhilised elutõed ära. Nii nende teiniseepidega kord juba on.;) Noorus on liialdamine nii mitmes mõttes.

Mõtle kui pikk aeg on üks aasta. Kas see, mida sa eelmisel aastal samal tegid, tundub lähedal või kaugel? Kaugel, on ju kaugel.

Praegu torkas pähe, et võib-olla me päästsime üksteist. Kui kumbki meist oleks üksinda olnud, poleks asjad nii hästi, kui nad praegu on. Ega asjad pole praegu maailma kõige paremini, aga nii palju võiks hullem olla. Niisiis mina ei kritiseeri paralleelmaailmu. Taustaks: George Michael "Kissing a Fool" Oo, muide, kui keegi rütmi-ja tantsuteadlikum inimene oskaks öelda, mis tantsu selle laulu järgi tantsida saaks, siis ma oleks rõõmus.

Viimasel ajal ma mõtlen palju mõtlemisest. Sellest, kuidas õige mõtlemise oskus on üks olulisimaid asju. Mul on veel arenguruumi. Tundub, et esitan mõeldes liiga tavapäraseid küsimusi, ehk isegi valesid küsimusi, mõttetuid küsimusi. Liiga vähe küsimusi? Mõtlemine näib olevat surutud mingitesse raamidesse, millest väljapoole mõelda ei tule isegi pähe, sest raamistik on nii iseenesestmõistetav ja seega nähtamatult rõhuv. Näib, nagu oleks mõtlemine raske, nagu millegi välja mõtlemine oleks pea võimatu, tegelikult küündib mõte sinna vabalt, ainult õiget rada on raske leida. Seda hämmastavam on näha, kuidas mõtleb keegi teine, kuidas ta on võimeline leidma vaatenurki, mille peale sina eales ei tuleks. Loomulikult võib tema mõelda sama, kuuldes sinu mõtteid, kuid nagu ikka, tunduvad enda peas olevad mõtted kulunumad ja igavamad kui kellegi teise omad. Lõppu mitte kuigivõrd eelnevat teemat puudutav mõte teiniseepide ema 9.osast : There are so many different ways to be connected to people. T...

Ennist, kui ma poes õunastruudlit ostsin(ja üks vanaema seda ka tegi), tuli mulle pähe, kui raske on tegelikult saada vanaemaks. Kõigepealt pead lapse saama, siis peab see sinu laps ka veel saama lapse(see polegi nii tõenäoline tänapäeval enam onju), siis pead nii kaua elama, et seda näha ja siis oma tolle lapsega piisavalt hästi läbi saama, et ta tahaks sind oma lapse vanaemaks, või noh, laseks sul sellena funktsioneerida reaalselt. Ja lõpuks oleks hea tolle väiksega ka sõber olla. Ega pole kerge, tuleb öelda. Muidu ma nägin poes ühte tüüpi, kellel oli Kelso vest. That is a BURN!

Minul on nii, et kui ma olen mingis kohas esimest korda(võib ka teist korda, aga kindlasti mitte kümnendat) ja üldiselt on tegemist kohaga, kuhu ma ei usu end eriti tihti sattuvat, siis mõtlen, et huvitav kas ma siia veel kunagi satun või on see viimane kord. Ja mõnikord see ongi viimane kord, kuigi üldse mitte sel põhjusel, mida küsimuse esitamise hetkel tõenäoliseks sai peetud. Praegu mõtlengi, et ühte ilusat pruuni plaadikest ma ilmselt enam kunagi ei näe. Ilus plaadike on, ja õnneks praegu veel väga hästi meeles.

Praegast, kui ma tulin mööda natuke pimedat teed, mida valgustasid ainult sissekäiguuste kohal olevad lambid (või olid ikka tänavalambid ka?), mõtlesin ma, et ma vist tahaks olla selline inimene, kelle puhul igaüks ei saa aru, mida keegi teine minus näeb. Tähendab. Et kui mul on mõni sõber, siis keegi selle sõbra sõber näiteks mõtleb, et mida too sõber minus näeb. Sest tema ise ei näe. Aga näed sõber näeb. Ja sellepärast näeb, et ma kõigile ei näita, ainult valitutele. Ilmselt on see tugevas seoses minu oikuisalapärane-teemaga. Aga kõik see on vaid teooria, praktikas ei või päris kindel olla. Jah, tegelt see on natuke jama teooria, kaldub kokkuvõttes pessimismi. Aga samas mulle teooria meeldibki just sellepärast, et ta pole praktika.

Kuidas on nii, et mingid asjad, st siis olukorrad, inimesed jms, mille ja kellega kokkupuude on toimunud ehk paar aastat või ehk aasta või vähem tagasi, mängivad minu igapäevases mõtlemises nii väikest rolli? Ei taha. Muidugi võiks mingite konkreetsete olukordade mõttes pidevalt taas läbi elamine kaasa tuua emotsionaalset kõikumist ja mitte alati paremuse poole, aga ikkagi..kas asjad on väärt unustamist selle nimel, et neile mõeldes mitte kurvastada? Ma ei tea, kõlab see naiivselt praegu? On seal vahet? Selline tunne, et suures naiivsusekartuses olen ma pidevalt nii skeptiline, et kahtleks kasvõi iseenda olemasolus (millesisuline mõttekäik on mingis kaudses vormis korduvalt ette tulnud). Mis unistamisse puutub, siis olemasolevas pidevalt kaheldes ei saagi ju lasta mõtetel vabalt oma rada käia. Sellest on muidugi kahju. Igatahes käisin ma täna katusel ja sealt oli hirmus ilus vaade. Hirmus ilus just selles mõttes, et mu jalad natuke värisesid ( Tere! Mina olen neiu number 3. Vabal ajal ...

Kui ma täna päeval toast välja astusin ja leidsin, et laia lund sajab, tundus see esimesel hetkel üsna ebameeldiv. Umbes et mida ta siin kevade mängumaal nüüd hõljub, tulnud siis, kui õige aeg oli. Nagu ikka juhtub, oli tegemist liiga kiire mõttega. Andsin mõttele aega atra seada ja kõndsin edasi. Päike paistis kevadiselt. Päike paistis kevadiselt. Lumi oli nii vales kohas, et lausa vahva. Hakkas meeldima. Laial tänaval vurasid autod, palju ja kiiresti. Kokku oli see nagu "Wikmani poiste" viimased peatükid võrreldes esimestega, nagu naerukrampides emo, nagu sinine krokodill - lumi sadas ja teda ei huvitanud ei autod ega päike ega mina ega see koeraga jalutav onu.

Kui sa tutvud mingil hetkel ühe inimesega ja äkki adud, et kui sa ühel hetkel veidi varem oleksid käitunud natuke teisiti(ehk siis teinud nii ja mitte naa), siis oleksid sa selle inimesega tuttavaks saanud juba varem. Miks siis mitte varem? Ja miks hiljem, kui on ka võimalus "üldse mitte"? Miks suurem osa inimesi, keda oleks teisiti käitudes olnud potentsiaal tunda, jäävadki tundmatuteks, aga need üksikud saavad tuttavateks? Mis saatusesse uskuja nüüd mina või midagi...

Kesköö parim osa pole mitte ilutulestik vaid taevasse vaatamine.

Mul on üks kiri - kirjutatud aga saatmata. Ilmselt alatiseks saatmata. Nüüdseks oma sisu osas ka tähtsuse kaotanud ma arvan, kui mitte minu, siis adressaadi jaoks. Kunagi mul oli veel üks saatmata kiri, tema ma saatsin lõpuks ära. Tema lugemine ei muutnud aga saaja jaoks enam suurt midagi. Kas see on kokkuvõttes üks ja seesama? Kas saatmata kirjad ongi saatmata sellepärast, et nad on kirjutatud vaid kirjutamise pärast? Soundtrack: The Cardigans - Communication

Maitea, minu meelest on hea, et inimesed kipuvad noorena idealistid olema ja illusioone looma. Kui seda poleks..see oleks sama, kui kevade tulekust mitte vaimustuda.

Nüüd ma näen kogu aeg seda nukunäoga tüdrukut. Mitte selles mõttes nukk nagu tavaliselt öeldakse, et armas ja nii, vaid selles mõttes et nukk ja mitte inimene. Vaatad ja mõtled, et mis mõttes ongi selline nina ja selline suu. Ei, ega ta ei ole kole ega midagi, lihtsalt tundub veidi ebamaine, nagu olekski plastmassist... *** Kahju, et nii palju olukordi läheb raisku, sest ei öelda õigel ajal õiget asja, kuigi teatakse, et mõlemad asjasse segatud seda mõtlevad. Ükskõik kas kaks võhivõõrast raamatuletti silmitsedes või vanad tuttavad voodiserval istudes. *** Päeva leid: 5 krooni ärapõletatava paberi kotist.

Eile sattusin ühte kohta, kus kunagi varem polnud käinud. Ühte korterisse. Ja kui ma seal põrandal siis istusin, kargas pähe selline mõte, et see on jälle üks uus tegevuskoht.Nagu mingites seriaalides näiteks. Et on kellegi magamistuba, kellegi köök ja kellegi kabinet, kus tegelaste tegevust jälgitakse. Meil on Supikas ja Annekas ja Purde ja Raatuse ja muud. Ja kui mingite eesti seriaalide puhul tihti virisetakse, et tegevus läheb igavaks, sest tegevuspaikade arv on piiratud(nt seriaalitootjate majandusliku kitsikuse pärast), siis seriaalis "Meie elu" on võimalik kohti alati vajadusel juurde tekitada. Ilma otsese majandusliku mõjuta endale. Muud ei tahtnudki öelda.

Kui mõnda inimest olemas poleks, tuleks ta välja mõelda.