Otse põhisisu juurde

Ali Wong "Dear girls"


Enne lugemahakkamist ei teadnud, kes on Ali Wong. Sain teada, et ta on USA püstijalakoomik. Raamat koosneb kirjadest, mida ta ütleb end kirjutavat oma kahele tütrele, kes kirjutamise hetkel on väikesed ja võiksid kirju lugeda täiskasvanutena. Kirjad on üldiselt elust: alates sellest, kuidas tütred ilmale tulid, kuni selleni, kuidas teha vahet heade ja halbade aasia toitu pakkuvate söögikohtade vahel. 

Paljude kohtade peal oli hea meel, et kirjutajast midagi ei teadnud. Oli sellist infot, mida põhimõtteliselt on ehk hea teada, aga ma ei sooviks seda mingi konkreetse inimesega seostada. Oli ka sellist infot, mida teadmata võinuks vabalt edasi elada. (Info, mida minu meelest üldse ei pea jagama.)

Mõne teise koha peal jällegi mõtlesin, et mind huvitaks rohkem just siis, kui teaksin, kes see inimene on. Lihtsalt niisama eriti ei koti lood ühe püstijalakoomiku karjääri raskest algusest. 

Kolmandate kohtade peal mõtlesin, kas inimene, kes teeb ise muuhulgas ebaviisakaid nalju, on moraalimajakas otsustamaks, millised naljad on ebaviisakad / keelatud.

Viimase peatüki oli kirjutanud hoopis Ali Wongi tollane abikaasa ja tütarde isa. Lihtsalt kirjana, mille isa on kirjutanud oma tütardele nende ema kohta, oli asi täitsa omal kohal, aga miks see seal raamatus oli? Keegi teine kirjutab sinu raamatus sellest, kui äge ja lahe ja kange naine sa oled. No maitea. Samas, nagu ütles üks kaasamõtleja, ehk selline asi just sobis selle raamatu lõppu, sest suure egoga põhikirjutaja sai nii veel ühe egolaksu?

Üldiselt olen ette üsna skeptiline kuulsate inimeste kirjutatud (eluloo)raamatute suhtes. Need kohe reeglina ei istu mulle, isegi siis, kui räägivad mulle tuntud ja meeldivast inimesest. Mis on huvitav, sest ilukirjanduses on mingi inimese kogu elu kajastav raamat minu lemmikuim raamatutüüp. 

Ega see "Dear girls" sisutühi polnud. Kirjutas ju pärisasjadest. Stiil oli see, mis peamiselt segas. Nagu eelpool öeldud jagati kohati asju, mida ei tahaks teada. Maitea mitu korda kasutati sõnu p***y ja b**t(hole), igal juhul liiga palju. Ja kaugelt liiga palju oli juttu kõhulahtisusest. Võib-olla mingite sõnade kasutamine ja robustne väljaütlemine pidi šokeerivana mõjuma ja seetõttu inimestes suuremat huvi äratama.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...