Otse põhisisu juurde

Ali Wong "Dear girls"


Enne lugemahakkamist ei teadnud, kes on Ali Wong. Sain teada, et ta on USA püstijalakoomik. Raamat koosneb kirjadest, mida ta ütleb end kirjutavat oma kahele tütrele, kes kirjutamise hetkel on väikesed ja võiksid kirju lugeda täiskasvanutena. Kirjad on üldiselt elust: alates sellest, kuidas tütred ilmale tulid, kuni selleni, kuidas teha vahet heade ja halbade aasia toitu pakkuvate söögikohtade vahel. 

Paljude kohtade peal oli hea meel, et kirjutajast midagi ei teadnud. Oli sellist infot, mida põhimõtteliselt on ehk hea teada, aga ma ei sooviks seda mingi konkreetse inimesega seostada. Oli ka sellist infot, mida teadmata võinuks vabalt edasi elada. (Info, mida minu meelest üldse ei pea jagama.)

Mõne teise koha peal jällegi mõtlesin, et mind huvitaks rohkem just siis, kui teaksin, kes see inimene on. Lihtsalt niisama eriti ei koti lood ühe püstijalakoomiku karjääri raskest algusest. 

Kolmandate kohtade peal mõtlesin, kas inimene, kes teeb ise muuhulgas ebaviisakaid nalju, on moraalimajakas otsustamaks, millised naljad on ebaviisakad / keelatud.

Viimase peatüki oli kirjutanud hoopis Ali Wongi tollane abikaasa ja tütarde isa. Lihtsalt kirjana, mille isa on kirjutanud oma tütardele nende ema kohta, oli asi täitsa omal kohal, aga miks see seal raamatus oli? Keegi teine kirjutab sinu raamatus sellest, kui äge ja lahe ja kange naine sa oled. No maitea. Samas, nagu ütles üks kaasamõtleja, ehk selline asi just sobis selle raamatu lõppu, sest suure egoga põhikirjutaja sai nii veel ühe egolaksu?

Üldiselt olen ette üsna skeptiline kuulsate inimeste kirjutatud (eluloo)raamatute suhtes. Need kohe reeglina ei istu mulle, isegi siis, kui räägivad mulle tuntud ja meeldivast inimesest. Mis on huvitav, sest ilukirjanduses on mingi inimese kogu elu kajastav raamat minu lemmikuim raamatutüüp. 

Ega see "Dear girls" sisutühi polnud. Kirjutas ju pärisasjadest. Stiil oli see, mis peamiselt segas. Nagu eelpool öeldud jagati kohati asju, mida ei tahaks teada. Maitea mitu korda kasutati sõnu p***y ja b**t(hole), igal juhul liiga palju. Ja kaugelt liiga palju oli juttu kõhulahtisusest. Võib-olla mingite sõnade kasutamine ja robustne väljaütlemine pidi šokeerivana mõjuma ja seetõttu inimestes suuremat huvi äratama.

Kommentaarid

Popid

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...