Otse põhisisu juurde

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"


On ju intrigeeriv pealkiri!

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mittelugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute lugemine. Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.)

Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav.

Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib.

Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud arvamusega, et ei pea olema lugenud kõiki raamatuid mingilt autorilt või mingist perioodist, et nende kohta arvamust avaldada. Piisab, kui oskad raamatu aja- ja sisujoonel õigesse kohta paigutada, see annab ka aimduse, millise teosega ilmselt tegu on. Selleks et teda õigesse kohta paigutada, on muidugi vaja (tõenäoliselt lugemuse kaudu tekkinud) sisemist raamatukogu. 

Loomingu Raamatukogu raamatute järelsõnad on enamasti väga asjalikud ja annavad loetule kõvasti juurde. Siin selgitas ka tõlkija järelsõnas mõningaid asju ära ja ütles autorile mitmeid asju, mida ma oleks tahtnud talle öelda. 

Mingi arvustaja ütles, et lugedes sai kõvasti naerda. Ma naerda küll ei saanud, pigem oli niuke vindikeeramise tunne kogu aeg. Et millega autor nüüd veel välja tuleb. Päris mõnus, kui liiga tõsiselt ei võta.

Tsitaat lõpetuseks:

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. 


Kommentaarid

Popid

Vivaldi ei saanudki sisse

Läksin aastaaegade kallale. Lugesin mussikogus lood kokku ja sain teada, et soojemad aastaajad on populaarsemad kui külmemad: kevad/spring/весна esineb 16 ja suvi/summer 18 laulu pealkirjas. Huvitav, et summer on 16 loo nimes ja suvi ainult 2-s. Sügis on suhteliselt ebapopulaarne: kokku ainult 5 laulu, millest 3 kasutavad pealkirjas sõna autumn ja 2 sõna sügis. Fall ei esine kordagi sügise tähenduses. Talvelaule on eesti keeles 3 ja inglise keeles 8. Kõige vahvamad aastaajalaulud tabeldatuna siin: 15. Tori Amos - Winter 14. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 3 (see on see, kus ennast kraavis pesin) 13. Pia Fraus - Summer before spring 12. Uno Loop - Talvelaul ( Hei-hei üle hangede -laul) 11. Eesti Keeled - Sinus endas talv 10. The Corrs - Summer sunshine (vanade aegade nimel, tõmbab käima küll) 9. ABBA - Our last summer 8. Edvard Grieg - Springdans II 7. Uno Loop - Kevad Kadriorus 6. Cliff Richard - Summer Holiday 5. Jaan Tätte - Kevadelaul nr 2 ( Siin keegi varem pole käinud, siin laulud ve...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Jilly Cooper "Rivaalid"

See raamat, aga ka lihtsalt Jilly Cooper (1937-2025), on mul juba mitu aastat lugemisnimekirjas olnud. Kunagi lugesin raamatut, kus peategelase lemmikkirjanik oli Jilly Cooper, keda ta kiivalt kaitses suvaliseks naistekakirjanikuks nimetamise eest. Tekkis huvi, kellega siis tegu on. Läks veel huvitavamaks, kui leidsin, et tegemist on dame Jilly Cooperiga. Teenekas. Tol raamatutegelasel, arvan, oli õigus. Hästi paneb see Jilly Cooper. Vaimukalt, teravalt, oskuslikult. Tegelasi kirjeldab otsekoheselt ja paikapanevalt.  Maud oli laisk, egoistlik ja isekas või  Jamesi kõige silmapaistvamaks omaduseks peale vapustavalt hea väljanägemise oli tema totaalne enese ületähtsustamine ja krooniline ebakindlus. Vapustava välimusega tegelasi oli "Rivaalides" palju. Ja kui keegi oli mittevapustav, öeldi ka see otse välja.  Tegelasi oli muidugi ka terve plejaad. Algul pidi tähelepanelik olema, et ree peal püsida. Raamatu alguses olev tegelaste nimekiri oli suureks abiks.  Raamatu teg...