Otse põhisisu juurde

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"


On ju intrigeeriv pealkiri!

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mittelugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute lugemine. Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.)

Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav.

Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib.

Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud arvamusega, et ei pea olema lugenud kõiki raamatuid mingilt autorilt või mingist perioodist, et nende kohta arvamust avaldada. Piisab, kui oskad raamatu aja- ja sisujoonel õigesse kohta paigutada, see annab ka aimduse, millise teosega ilmselt tegu on. Selleks et teda õigesse kohta paigutada, on muidugi vaja (tõenäoliselt lugemuse kaudu tekkinud) sisemist raamatukogu. 

Loomingu Raamatukogu raamatute järelsõnad on enamasti väga asjalikud ja annavad loetule kõvasti juurde. Siin selgitas ka tõlkija järelsõnas mõningaid asju ära ja ütles autorile mitmeid asju, mida ma oleks tahtnud talle öelda. 

Mingi arvustaja ütles, et lugedes sai kõvasti naerda. Ma naerda küll ei saanud, pigem oli niuke vindikeeramise tunne kogu aeg. Et millega autor nüüd veel välja tuleb. Päris mõnus, kui liiga tõsiselt ei võta.

Tsitaat lõpetuseks:

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...