Otse põhisisu juurde

Pierre Bayard "Kuidas rääkida raamatutest, mida me pole lugenud"


On ju intrigeeriv pealkiri!

Mida kaugemale lugemisega jõudsin, seda enam hakkas tunduma, et ka tekst soovis intrigeerida, provotseerida. Rääkis raamatute mittelugemisest, kuni hakkasid mõtlema, mida siis tähendab raamatute lugemine. Rääkis, kuidas mittelugemine on vajalik selleks, et mitte olla teistest autoritest mõjutatud, sest lõppeesmärk on saada ise kirjutajaks. Aga miks saada kirjutajaks, kui lugemine pole vajalik? (Sest ta üritas väita, et justkui pole vajalik.)

Niuke mõnusa meeleoluga hoogsalt kulgev tekst, kus päris sada protsenti iga mõtet järgida ei suutnud. Polnud see, mida enne lugemist arvasin, aga polnud ka pettumustvalmistav.

Millest ei räägitud, oli lugemine kui hobi, toreduse pärast lugemine. Bayard käsitles lugemist vaid kui info ja teadmiste hankimise viisi, raamatuid kui kultuuriloo osa. Aga suur osa inimesi loeb suure osa ajast ju lihtsalt sellepärast, et neile meeldib.

Kuivõrd kirjandus muidugi tõesti on kultuuriloo osa, siis olen nõus raamatus avaldatud arvamusega, et ei pea olema lugenud kõiki raamatuid mingilt autorilt või mingist perioodist, et nende kohta arvamust avaldada. Piisab, kui oskad raamatu aja- ja sisujoonel õigesse kohta paigutada, see annab ka aimduse, millise teosega ilmselt tegu on. Selleks et teda õigesse kohta paigutada, on muidugi vaja (tõenäoliselt lugemuse kaudu tekkinud) sisemist raamatukogu. 

Loomingu Raamatukogu raamatute järelsõnad on enamasti väga asjalikud ja annavad loetule kõvasti juurde. Siin selgitas ka tõlkija järelsõnas mõningaid asju ära ja ütles autorile mitmeid asju, mida ma oleks tahtnud talle öelda. 

Mingi arvustaja ütles, et lugedes sai kõvasti naerda. Ma naerda küll ei saanud, pigem oli niuke vindikeeramise tunne kogu aeg. Et millega autor nüüd veel välja tuleb. Päris mõnus, kui liiga tõsiselt ei võta.

Tsitaat lõpetuseks:

Et rääkida häbi tundmata raamatutest, mida me pole lugenud, tuleks pääseda kodust ja koolist kaasa saadud rõhuvast kujutlusest, millega me terve elu üritame tulutult sobituda, nagu võiksid teadmised olla lünkadeta. Palju vähem loeb see, mida me tõena teistele esitame, kui see, mida me tõena enestele esitame, ja see viimane toimib edukalt ainult siis, kui me vabaneme ahistavast, meid sisemiselt piinavast ja piiravast nõudmisest näida haritud. 


Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...