Otse põhisisu juurde

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited:

  • Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema
  • Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde
  • Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg
Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar. 

Kunagi kirjutasin siin blogis nii Margareti kui Louise'i kohta väiksed tutvustused. 

Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll. Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et see on specially enlarged and adapted. 

Mida enam lugesin, seda enam sain aru, mida see enlarged and adapted võib tähendada. Seda, et suur osa raamatust pole sellest inimesest, kellele pealkiri viitab. Mitu-mitu lehekülge on näiteks Louise'i isa sõjaväelise karjääri kohta Briti mereväes. Siis on terve peatükk, mis koosneb mitte Louise'i kirjutatud kirjadest vaid talle kirjutatud kirjadest. Kirjutaja oli tema vend ja kirjade sisu on puhtalt selle venna maailmas ringi reisimine - mis Hongkongis juhtus ja keda Tais kohtasin. Louise'ist ei midagi. Ju siis briti lugejale on huvitav, kuivõrd Louise'i vend oli Ühendkuningriigis üsna kuulus persoon (tuntud kui lord Mountbatten). 

Raamatu lõpuotsas on peatükk "Personality", mis peaks ju Louise'i isiksusest rääkima. Natuke räägib ka. Aga siis läheb jutt Louise'i häbelikkuse pealt sellele, et veel paljud kuningannad ajaloos on häbelikud olnud ja kes nad kõik olid ja mida nad kartsid. Sealt edasi liigume Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi hobide juurde (arheoloogia, idamaade kunst). Huvitav ju, aga miks selles raamatus vajalik?

Kogu eelneva pahmelduse võib ilmselt kokku võtta sõnadega polnud piisavalt materjali. Mulje jäi, et oli tingimata vaja raamat kirjutada hiljuti surnud kuningannast ja siis sai kiiruga midagi kokku klopsitud. (Raamatu rootsikeelne väljaanne ilmus 1965 ehk samal aastal kui Louise suri.)

Kui midagi positiivset tuua, siis raamatu alguses olnud kolm sugupuud olid kasulikud. Ikka on sellistes raamatutes, kus nimesid palju ja tihti kattuvaid. Ja need osad, kus päriselt sellest inimesest juttu oli, kellest raamat olema peaks, olid ju informatiivsed. Kui välja arvata püüe inimesi täiuslikena näidata. Mulle tundub, et tollal oli (kuninglikke perekondi puudutavate raamatute puhul) niimoodi tavaks. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »