Otse põhisisu juurde

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited:

  • Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema
  • Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde
  • Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg
Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar. 

Kunagi kirjutasin siin blogis nii Margareti kui Louise'i kohta väiksed tutvustused. 

Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll. Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et see on specially enlarged and adapted. 

Mida enam lugesin, seda enam sain aru, mida see enlarged and adapted võib tähendada. Seda, et suur osa raamatust pole sellest inimesest, kellele pealkiri viitab. Mitu-mitu lehekülge on näiteks Louise'i isa sõjaväelise karjääri kohta Briti mereväes. Siis on terve peatükk, mis koosneb mitte Louise'i kirjutatud kirjadest vaid talle kirjutatud kirjadest. Kirjutaja oli tema vend ja kirjade sisu on puhtalt selle venna maailmas ringi reisimine - mis Hongkongis juhtus ja keda Tais kohtasin. Louise'ist ei midagi. Ju siis briti lugejale on huvitav, kuivõrd Louise'i vend oli Ühendkuningriigis üsna kuulus persoon (tuntud kui lord Mountbatten). 

Raamatu lõpuotsas on peatükk "Personality", mis peaks ju Louise'i isiksusest rääkima. Natuke räägib ka. Aga siis läheb jutt Louise'i häbelikkuse pealt sellele, et veel paljud kuningannad ajaloos on häbelikud olnud ja kes nad kõik olid ja mida nad kartsid. Sealt edasi liigume Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi hobide juurde (arheoloogia, idamaade kunst). Huvitav ju, aga miks selles raamatus vajalik?

Kogu eelneva pahmelduse võib ilmselt kokku võtta sõnadega polnud piisavalt materjali. Mulje jäi, et oli tingimata vaja raamat kirjutada hiljuti surnud kuningannast ja siis sai kiiruga midagi kokku klopsitud. (Raamatu rootsikeelne väljaanne ilmus 1965 ehk samal aastal kui Louise suri.)

Kui midagi positiivset tuua, siis raamatu alguses olnud kolm sugupuud olid kasulikud. Ikka on sellistes raamatutes, kus nimesid palju ja tihti kattuvaid. Ja need osad, kus päriselt sellest inimesest juttu oli, kellest raamat olema peaks, olid ju informatiivsed. Kui välja arvata püüe inimesi täiuslikena näidata. Mulle tundub, et tollal oli (kuninglikke perekondi puudutavate raamatute puhul) niimoodi tavaks. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...
Postita kommentaar
Loe edasi »