Otse põhisisu juurde

Margit Fjellman "Louise Mountbatten, Queen of Sweden"

Louise Mountbatten elas aastail 1889-1965. Nagu ikka kuninglikes perekondades, oli ta paljudega sugulane. Liine saaks joonistada igasuguseid, aga toon siin mõned näited:

  • Kuninganna Victoria (see kuulus) oli tema emapoolne vanavanaema
  • Venemaa tsarinna Aleksandra (see viimane) oli tema ema õde
  • Prints Philip (Elizabeth II abikaasa) oli tema õepoeg
Nagu raamatu pealkiri ütleb, oli Louise Mountbatten Rootsi kuninganna (1950-1965). Tema abikaasa oli kuningas Gustav VI Adolf, eelmine Rootsi kuningas ja praeguse kuninga vanaisa. Louise polnud praeguse Rootsi kuninga vanaema, vanaema oli Gustav VI Adolfi 1. abikaasa Margaret. Ja see Margaret oli Louise'i vanaonu tütar. 

Kunagi kirjutasin siin blogis nii Margareti kui Louise'i kohta väiksed tutvustused. 

Täitsa üllatas, et säärane raamat üldse raamatukogus olemas oli. Tundus, et võiks siis lugeda küll. Tegemist on tõlkega rootsi keelest, autoriks Rootsi ajakirjanik. Ingliskeelses väljaandes on märge, et see on specially enlarged and adapted. 

Mida enam lugesin, seda enam sain aru, mida see enlarged and adapted võib tähendada. Seda, et suur osa raamatust pole sellest inimesest, kellele pealkiri viitab. Mitu-mitu lehekülge on näiteks Louise'i isa sõjaväelise karjääri kohta Briti mereväes. Siis on terve peatükk, mis koosneb mitte Louise'i kirjutatud kirjadest vaid talle kirjutatud kirjadest. Kirjutaja oli tema vend ja kirjade sisu on puhtalt selle venna maailmas ringi reisimine - mis Hongkongis juhtus ja keda Tais kohtasin. Louise'ist ei midagi. Ju siis briti lugejale on huvitav, kuivõrd Louise'i vend oli Ühendkuningriigis üsna kuulus persoon (tuntud kui lord Mountbatten). 

Raamatu lõpuotsas on peatükk "Personality", mis peaks ju Louise'i isiksusest rääkima. Natuke räägib ka. Aga siis läheb jutt Louise'i häbelikkuse pealt sellele, et veel paljud kuningannad ajaloos on häbelikud olnud ja kes nad kõik olid ja mida nad kartsid. Sealt edasi liigume Louise'i abikaasa Gustav VI Adolfi hobide juurde (arheoloogia, idamaade kunst). Huvitav ju, aga miks selles raamatus vajalik?

Kogu eelneva pahmelduse võib ilmselt kokku võtta sõnadega polnud piisavalt materjali. Mulje jäi, et oli tingimata vaja raamat kirjutada hiljuti surnud kuningannast ja siis sai kiiruga midagi kokku klopsitud. (Raamatu rootsikeelne väljaanne ilmus 1965 ehk samal aastal kui Louise suri.)

Kui midagi positiivset tuua, siis raamatu alguses olnud kolm sugupuud olid kasulikud. Ikka on sellistes raamatutes, kus nimesid palju ja tihti kattuvaid. Ja need osad, kus päriselt sellest inimesest juttu oli, kellest raamat olema peaks, olid ju informatiivsed. Kui välja arvata püüe inimesi täiuslikena näidata. Mulle tundub, et tollal oli (kuninglikke perekondi puudutavate raamatute puhul) niimoodi tavaks. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...
2 kommentaari
Loe edasi »

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »