Otse põhisisu juurde

Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat"


Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust.

"Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud. 

Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku.

Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati:
  • aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate
  • münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit)
  • lumepõlv - lumine aeg aastast
  • pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope)
  • taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest)
  • pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina samale sõnale, algselt Georg Mülleri 1603. aasta jutlusest
  • pardel ja talle 1972. aasta sõnavõistlusel pakutud alternatiivid (näiteks sakuti, habemevõrr, habemenäkits, vuntsvusser, lõur, nudik, karvats)
  • repunseerima - 1930. aastate algupoolel Tartus tudengkonna seas palju nalja põhjustanud sõna, mis võis tähendada seda, mida parajasjagu tarvis oli (ehk ükskõik mida)

Mina lugesin raamatu järjest läbi, aga mõtlen, et ta võiks olla ka sobiv öökapiraamat, kust vahepeal üks või paar sõnalugu lugeda. Kui järjest ei viitsi võtta, võib raamatu lõpus olevast registrist meelepärase sõna leida. Nimede register on ka - juhuks, kui tahta mõnel juhuslikul kolmapäevaõhtul näiteks just Aaviku või Krossiga seotud sõnade kohta lugeda. 

Viiteid igasugustele keele ja sõnadega seotud raamatutele on ka mitmeid, saab edasi lugeda, kui tuju on.

Ainult seda, kes on ühes loos nimetatud olmepiigad, pole siiani välja mõelnud. 



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...