Otse põhisisu juurde

Priit Põhjala "Juhuslike sõnade raamat"


Pole palju asju, mis mulle rohkem meeldiks kui juhuslikud sõnad ja lood nende mõnikord kaunis juhuslikust päritolust.

"Juhuslike sõnade raamat" on kogumik Priit Põhjala Õpetajate Lehes ilmunud artiklitest, igaühel pealkirjaks üks sõna. Ongi juhuslikud sõnad - mõned igapäevased, mõned vähelevinud, aga siiski teada, mõned sellised, millest polnud kuulnudki. Räägitakse sõnade päritolust, põhjustest, miks nad mingil hetkel tähelepanu on äratanud, kas on keeles kinnistunud või kadumas/kadunud. 

Artiklid pole pikad, lugeda on lihtne, kirjutaja ei targuta. Tundub, et on siiralt keelerikkuse usku.

Mõned minu jaoks tähelepanuväärsed sõnad, mida nimetati:
  • aeglema - võimalik vaste ingliskeelsele sõnale procrastinate
  • münt - laad, mood, maitse, värving (nukra mündiga sõna, hallika mündiga kleit)
  • lumepõlv - lumine aeg aastast
  • pööriaeg - kevad ja sügis (näiteks pööriajajope)
  • taevarand - horisont, silmapiir (Elvi Lumeti tõlgetest)
  • pordusundija - peatükist "Sutenöör" sünonüümina samale sõnale, algselt Georg Mülleri 1603. aasta jutlusest
  • pardel ja talle 1972. aasta sõnavõistlusel pakutud alternatiivid (näiteks sakuti, habemevõrr, habemenäkits, vuntsvusser, lõur, nudik, karvats)
  • repunseerima - 1930. aastate algupoolel Tartus tudengkonna seas palju nalja põhjustanud sõna, mis võis tähendada seda, mida parajasjagu tarvis oli (ehk ükskõik mida)

Mina lugesin raamatu järjest läbi, aga mõtlen, et ta võiks olla ka sobiv öökapiraamat, kust vahepeal üks või paar sõnalugu lugeda. Kui järjest ei viitsi võtta, võib raamatu lõpus olevast registrist meelepärase sõna leida. Nimede register on ka - juhuks, kui tahta mõnel juhuslikul kolmapäevaõhtul näiteks just Aaviku või Krossiga seotud sõnade kohta lugeda. 

Viiteid igasugustele keele ja sõnadega seotud raamatutele on ka mitmeid, saab edasi lugeda, kui tuju on.

Ainult seda, kes on ühes loos nimetatud olmepiigad, pole siiani välja mõelnud. 



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »