Tellisin selle raamatu kümmekond aastat tagasi Raamatuvahetusest. Nüüd jäi riiulis silm peale ja mõtlesin, et polegi lugenud ju. Ausalt öeldes oli siin teksti rohkem kui arvasin. Pigem oli meeles, et on niuke kohvilauaraamat, kus pildid kõvasti domineerivad.
Kohvilauaraamat ta muidugi ongi - suures formaadis ja paljude värviliste piltidega - aga ausalt öelda võinuks veel vähem teksti ja rohkem pilte olla.
Sisu kulges kümnendite kaupa: 1890ndad, 1900ndad jne kuni 1990ndateni välja. Ja mida kümnend edasi, seda rohkem hakkas tekst mind häirima. Oli niuke hüplik ja ülejooksev, eri peatükkides ennast kordav. Tahtis kirjeldada nii paljut, et lõpuks ei kirjeldanud õieti midagi. 1990ndate juures oli üldse juba nagu kriitilise ja hinnanguid andva ajakirjaniku jutt, mitte ülevaade dekaadist. Ilmselt muutus erapooletus raskeks, kui ajalist distantsi kirjeldatavaga enam polnud (raamat ilmus 1998, eesti keeles 2000).
1990ndate peatükis näiteks oli selline lause: Uus on see, et tüdrukud, kes lubavad endale sama vaba käitumist kui poisid, tulevad sellest puhtalt välja. Maitea, kas asi on mõnevõrra ka tõlkes, aga see lause üleni ärritab mind. Lubavad endale? Tulevad puhtalt välja? Võib-olla loen seda lauset kuidagi teistmoodi kui peaks. Võib-olla autor mõtleski lihtsalt seda, et mingi topeltstandard on kadunud, aga kui nii, siis ka selles pole ma temaga nõus.
Teksti oleks aidanud see, mida juba mainisin - veel rokem pilte. Liiga mitu korda tekkis lugedes küsimus, miks sellest või tollest asjast pole näitlikustavat fotot.
Eks ta oli muidugi ka hästi Suurbritannia ja USA keskne. (Hea küll, aeg-ajalt puudutati ka Pariisi.) See iseenesest ei saa süüdistus olla -kirjutagu igaüks, millest tahab. Pigem vist oli probleem siiski selles, et polnud kuigi hea raamat.
Kommentaarid
Postita kommentaar