Otse põhisisu juurde

Martina Winkelhofer "Peenem seltskond : skandaalid ja intriigid Euroopa kuninga- ja keisrikodades"


Raamat räägib peamiselt 19. sajandi 2. poole ja 20. sajandi alguse kuninglikest tegelastest Euroopas, kitsendatult Saksamaal, Austria-Ungaris, Hollandis, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal. See viimane hetk, niisiis, kui Euroopas veel oli üsna palju monarhiaid. 

Juttu tuleb kuningakojas üleskasvamisest, sellest, kuidas oli olla troonipärija ja miks troonipärijad tihti playboy'd olema kippusid, aga ka kuninglike abielude planeerimisest ja nende läbikukkumisest, seisusele mittevastavatest abieludest ja kuningmeeste armukestest. Eraldi peatükk on reeglitele mitteallunud printsessidest ja sellest, kuidas nende jaoks olid allumatuse tagajärjed märksa karmimad kui meeste jaoks. On ka näiteid kuningakodade halvast suhtekorraldustööst ja kõige lõpuks tuleb Rasputingi mängu.

Raamatu esimeses peatükis ei saanud ma kohe kirjutamisstiiliga sina peale, oli nagu niuke liiga tugevate sõnadega vanakooli kõmuajakirjanduse stiil. Edasi läks paremaks ja neutraalsemaks ja lugemine läks ka ludinal. Päris lõpuotsas oli paar kohta, mis täitsa naermagi ajasid. Näiteks säärane jupike: 

"Nendel pidudel läksid külalised tavaliselt öösel kella kahe paiku puhkama, siis algas aga inglise aristokraatide juures tuntud ja armastatud "roomamine koridoris". Tegemist oli kindlate reeglite järgi toimuva partnerivahetuse rituaaliga, millega populaarsed nädalalõpupeod paljude jaoks kulmineerusid. Abielus mehed ja naised, kes polnud ükskõiksed abieluväliste võlude suhtes ja võimalik, et ihalesid juba ammugi mõnda meest või naist oma peente sõprade hulgast, said nüüd silmatorkamatult ja ilma oma abikaasat kompromiteerimata natukene truudust murda."

Raamat praktiliselt ei puuduta Põhjamaade monarhiaid, aga kes on kaanel? Norra kuningas ja kuninganna! Miks? Oli lihtsalt uhke pilt? Pildilolijad Haakon VII ja kuninganna Maud polnud üldse skandaalsed kujud ka.

Läheb huvitavamaks, kui mõelda, kes tegelikult oli raamatu üks peategelasi: Maudi isa Edward VII - eriti oma kroonprintsi perioodil Euroopa tuntumaid playboy'sid. Sisus seltskonnahaist isa, kaanel ontlik tütar. Maitea, mulle teeb natuke nalja.

Informatiivsuse mõttes oli täitsa hea raamat. Kirjeldati mitmeid seiku ja tutvustati inimesi, millest/kellest varasemalt midagi kuulnud polnud. Natuke tuli lugedes ka tänapäevaga võrdlus pähe - vähemalt tundub, et praegustes kuningakodades on palju teistmoodi. Eks see tule ka asjaolust, et praegused kuningakojad ei saa oma olemasolu enam iseenesestmõistetavana võtta, vaid peavad oma vajalikkust pidevalt tõestama.

Raamatu päris lõpus oligi mingi selline lause, et kui kunagi oli tavainimesega abiellumine kuningliku isiku jaoks pea mõeldamatu, siis praegu on seesama asi just see, mis mõnes mõttes kuningakodasid vee peal hoiab ja neid rahvale lähemale toob.


Kommentaarid

Popid

Urmas Vadi "Kuu teine pool"

"Kuu teine pool" ilmus juba 2023. aastal. Enda meelest suht varsti peale selle ilmumist mõtlesin et ah, ootan raamatukogudes tormilise laenutamisaja ära ja loen siis. Ja see mõte nagu oli alles. Ju siis oli paar aastat tagasi. Raamatu tormiline laenutamine muidugi kestab siiani.  Raamatu minategelane on Toomas, lugu on temast ja tema perekonnast (ema, isa, õde, onu) 1980ndatel, 90ndatel, 2000ndate alguses. Kuigi seda otsesõnu välja ei öelda, toimub tegevus Tartus.  Peategelane, ma ütleksin, on Toomase ema. Mõnevõrra mõistetav, kui mõelda, mis Vadil selle loo kirjutamise ajendiks oli. Sellest ta rääkis  presidendi raamatuklubis , kus raamatu üle arutati.  Raamatuklubi saates räägitakse korra ka suure eesti romaani ideest. Kas "Kuu teine pool" võiks olla suur eesti romaan? Eeldusel, et selline asi olemas saab olla. (Ma pole kindel.) Arvatavasti potentsiaali täitsa on, sest ta kõnetab eestlasi kahel moel: inimestele tuttav tegevusaeg koos ajastumärkidega ja päriselust ...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...

Kergelt konnatiigi teemasse kaldudes

Vahepeal lugesin ühte blogi. Justnimelt ainult vahepeal, sest enne ei teadnud ja hiljem ei tundunud enam huvitav. Selles vahemikus reklaamis autor-tütarlaps ühte laulu, mis olevat täiesti sõltuvusttekitav. Kuulasin siis järgi-oligi. Nagu ka iga järgmine sama bändi laul, mille hankisin. Mõne aja pärast selgus, et üks osatäitja sarjas, mida hiljuti vaatama olin hakanud, teeb bändi. Muidugi sedasama. Ühel päeval kuulen tuttava tütarlapse käest, et küll see ja see on hea bänd. Jah, seesama. Paari nädala pärast kasutatakse selle bändi ühte laulu minu lemmikseebikas. Ja tagatipuks leidsin ühel kenal sügispäeval, et plaat, mille järgi kollektiiv endale nime on võtnud, passib suvest saati mul siin arvuti kõrval plaadiriiulis. Üsna hästi ju orkestri(mulle alati nii meeldis, kui Mihkel Raud "7 vapras" seda sõna kasutas) kohta, mis ei ole isegi mingi maailmakuulus(alla miljoni mängukorra last.fm-is on ju suhteliselt vähe). Aga miks ma selle jutu kirjutasin siia, oli vist sellepärast, et...