Otse põhisisu juurde

Martina Winkelhofer "Peenem seltskond : skandaalid ja intriigid Euroopa kuninga- ja keisrikodades"


Raamat räägib peamiselt 19. sajandi 2. poole ja 20. sajandi alguse kuninglikest tegelastest Euroopas, kitsendatult Saksamaal, Austria-Ungaris, Hollandis, Belgias, Suurbritannias ja Venemaal. See viimane hetk, niisiis, kui Euroopas veel oli üsna palju monarhiaid. 

Juttu tuleb kuningakojas üleskasvamisest, sellest, kuidas oli olla troonipärija ja miks troonipärijad tihti playboy'd olema kippusid, aga ka kuninglike abielude planeerimisest ja nende läbikukkumisest, seisusele mittevastavatest abieludest ja kuningmeeste armukestest. Eraldi peatükk on reeglitele mitteallunud printsessidest ja sellest, kuidas nende jaoks olid allumatuse tagajärjed märksa karmimad kui meeste jaoks. On ka näiteid kuningakodade halvast suhtekorraldustööst ja kõige lõpuks tuleb Rasputingi mängu.

Raamatu esimeses peatükis ei saanud ma kohe kirjutamisstiiliga sina peale, oli nagu niuke liiga tugevate sõnadega vanakooli kõmuajakirjanduse stiil. Edasi läks paremaks ja neutraalsemaks ja lugemine läks ka ludinal. Päris lõpuotsas oli paar kohta, mis täitsa naermagi ajasid. Näiteks säärane jupike: 

"Nendel pidudel läksid külalised tavaliselt öösel kella kahe paiku puhkama, siis algas aga inglise aristokraatide juures tuntud ja armastatud "roomamine koridoris". Tegemist oli kindlate reeglite järgi toimuva partnerivahetuse rituaaliga, millega populaarsed nädalalõpupeod paljude jaoks kulmineerusid. Abielus mehed ja naised, kes polnud ükskõiksed abieluväliste võlude suhtes ja võimalik, et ihalesid juba ammugi mõnda meest või naist oma peente sõprade hulgast, said nüüd silmatorkamatult ja ilma oma abikaasat kompromiteerimata natukene truudust murda."

Raamat praktiliselt ei puuduta Põhjamaade monarhiaid, aga kes on kaanel? Norra kuningas ja kuninganna! Miks? Oli lihtsalt uhke pilt? Pildilolijad Haakon VII ja kuninganna Maud polnud üldse skandaalsed kujud ka.

Läheb huvitavamaks, kui mõelda, kes tegelikult oli raamatu üks peategelasi: Maudi isa Edward VII - eriti oma kroonprintsi perioodil Euroopa tuntumaid playboy'sid. Sisus seltskonnahaist isa, kaanel ontlik tütar. Maitea, mulle teeb natuke nalja.

Informatiivsuse mõttes oli täitsa hea raamat. Kirjeldati mitmeid seiku ja tutvustati inimesi, millest/kellest varasemalt midagi kuulnud polnud. Natuke tuli lugedes ka tänapäevaga võrdlus pähe - vähemalt tundub, et praegustes kuningakodades on palju teistmoodi. Eks see tule ka asjaolust, et praegused kuningakojad ei saa oma olemasolu enam iseenesestmõistetavana võtta, vaid peavad oma vajalikkust pidevalt tõestama.

Raamatu päris lõpus oligi mingi selline lause, et kui kunagi oli tavainimesega abiellumine kuningliku isiku jaoks pea mõeldamatu, siis praegu on seesama asi just see, mis mõnes mõttes kuningakodasid vee peal hoiab ja neid rahvale lähemale toob.


Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...