Otse põhisisu juurde

Lasse Lønnebotn "Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad"


Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele. 

Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.

Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.

Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem. 

Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks. 

Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)

Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.

Haarav avalause

Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema. 

Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!

Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.

Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.



Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi",
sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eva Koff "Õhuskõndija"

Selle raamatu puhul on mul mõistus ja tunded täitsa eraldi.  Mõistuse versioon Läbimõeldud tegelaste, köitva tegevusaja ja -kohaga kaunisõnaliselt kirjutatud lugu. Autor on tubli uurija ja inimhingede insener, lisaks meisterlik sõnaseadja. Andke auhindu. Tunnete versioon Miks juba teisel leheküljel hakkab pihta üks nutt ja kurbus? Kas ma jaksan seda lugeda? Oo, tegelastega juhtub ka häid asju, vist siiski jaksan. Näe, raamatu kaaned on ka ju enamasti heledates toonides. Õhuskõndija... õhk viitab ju ka millelegi kergele? Vist siiski mitte. Paistab, et tegelastega juhtuvad nüüd järjest vaid halvad asjad. Kas ma jaksan seda lugeda? Noh, poole peale juba jõudsin ju. Midagi sellist on juba olnud. Kas need naised hakkavad taas millestki vabanema? Emantsipatsioon ja see. Miks keegi kunagi õnnelik pole? Kas siin mõeldakse õhuskõndija all kedagi, kes kõnnib, sest lennata ei saa? Ängistav on. Kuhu mul see õnnelike lõppudega ajaviitekirjanduse nimekiri nüüd jäigi? Siin on niisiis kaks peatege...

Helen Eelrand "Pasodoble"

On 2007. aasta ja Tallinnas elav Dagne läheb hispaania keele kursustele. Tal tekib (olemasoleva elukaaslase kõrvalt) suhe hispaanlasest õpetaja Domenicoga. Muud nagu polegi. Eks ikka tekkis erinevaid mõtteid, kuidas seda lugu arendatakse ja mis juhtub, aga samas oli lõpptulemuse osas asi vist kogu aeg suht kindel.  Jupike tegevust toimus ka Hispaanias. Sealne tegevuskoht Tarifa on Gibraltari väina juures päris Hispaania lõunatipus. Kuivõrd ka Domenico jutus oli oluline "maailma lõppu minek", oli niuke tegevuskoht päris sobiv. Väga lobe lugemine, enam-vähem ühe õhtuga õnnestus läbi saada. Alguses veidi segas jutustamise stiil. Üritas nagu väga vaimukas olla. Siis kas harjusin ära või tõmbaski autor tagasi. Samas kohati tundus ikka niuke ülbe, mõned konkreetsed laused eriti. Peategelane hakkas aina vähem meeldima. Jutustamisel kasutati autori hääle tehnikat. (Pole kindel, kas see on ametlik termin.) See on see, kus autor pöördub otse lugeja poole (nt Hea lugeja, nüüd pean sulle...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...