Otse põhisisu juurde

Lasse Lønnebotn "Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad"


Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele. 

Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.

Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.

Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem. 

Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks. 

Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)

Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.

Haarav avalause

Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema. 

Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!

Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.

Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.



Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi",
sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...