Otse põhisisu juurde

Lasse Lønnebotn "Vendade vägi : Tarjei Bø ja Johannes Thingnes Bø - rivaalid ning parimad sõbrad"


Ja minul oligi "Vendade vägi" veel lugemata. Polnud viitsinud kuidagi. Ma pole ka suur elulooraamatute fänn. Veel vähem imponeerib, kui noored inimesed oma elust raamatuid ilmutavad. Lõhnab natuke rahateenimise soovi järele. 

Tarjei ja Johannes Bø on laskesuusatajatest vennad, kes mõlemad kuuluvad maailma parimate hulka. Johannes kirjutab suisa ala rekordiraamatuid ümber. "Vendade vägi" on sellest, millega nad lastena enne laskesuusatamist tegelesid, kuidas selle spordiala juurde jõudsid ja läbi lõid. Kirjeldatakse mitmeid neile mingil põhjusel olulisi võistlusi, mõnevõrra ka eraelu.

Minu jaoks oli naljakas, et autor öeldakse olevat Lasse Lønnebotn, aga kogu raamatut jutustavad Tarjei ja Johannes vaheldumisi minavormis. Kuidas siis on loogiline, et autoriks on see Lasse? Saan aru, et ta on sel juhul rohkem intervjueerija? Seeõttu ma ei tea, kellele kuulub allolev tsitaat. See on pärit Johannese peatükist, aga pole kindel, kuhu Lasse siin asetub.

Edu seisneb julguses olla parim.
Mulle see mõte täitsa meeldib. Natuke sarnaneb ideega, et lahke olemine nõuab suuremat julgust kui kuri olemine, mistõttu lahke olla on raskem. 

Raamat oli selline nagu olin oodanud - tänapäevaselt pealiskaudses stiilis lugu, mille saab korraga alla neelata, ilma et ta erilist mõju avaldaks. 

Ega igav olnud, muidugi polnud. Eriti huvitav oli võistluste kirjeldusi lugeda. Tekkis soov neid üle vaadata. Üldse tundus, et kogu see lugu oleks visuaalsemas vormis paremini töötanud, intervjuu(de)na näiteks. (Doksari peaks tegelikult Bø vendadest ka olemas olema.)

Tarjei ja Johannes mõjusid raamatus autentsetena. Ses mõttes et tüübilt samasuguste inimestena, kui nad telekast vaadates tunduvad. Vanem vend vähe tulisem, noorem rohkem kaalutlev.

Haarav avalause

Olen elus korduvalt soovinud, et oskaksin hästi mõnda Põhjamaa riigi keelt. Seda raamatut lugedes valdas mind üleni soov norra keelt osata, et ei peaks seda eestikeelset versiooni lugema. 

Ma pole piisavalt asjatundja, et 100% teada, kes ühes raamatus mille eest vastutab - kus lõpeb tõlkija vastutus ja algab toimetaja oma, kas sisutoimetajal on õigus olla pime grammatika- ja stiilivigade osas. Aga. Kogu see kompott oli häiriv oma lohakuses. Liiga tihti tulid pähe järgmised laused: Eesti keeles ei öelda nii!; Kontrollisin ÕS-ist ja seda sõna ei kirjutata nii!; See on puine otsetõlge!; See lause ei ole loogiline!; See on halb ja arusaamatu stiil!

Kas tõesti ükski raamatuga tegelenud inimene ei teadnud, et ajaühikute puhul ei kehti kümnendsüsteem? Kui lauses on öeldud, et keegi juhtis kellegi ees 1,16 minutiga, siis mul on küll kuri kahtlus, et tegelikult juhtis ta 1 minuti ja 16 sekundiga ehk 76 sekundiga, mitte 69,6 sekundiga (mis on 1,16 minuti tegelik ajaline väärtus). Öelge, et ühikute teisendamine ei ole oluline teema. Ilmselgelt vähe õpime, kui ikka kohtad neid, kes räägivad oma 1,2 aastasest lapsest, mõeldes tegelikult vanust 1 aasta ja 2 kuud.

Nagu ikka ajab see teema mul kohe hirmsasti harja punaseks, võiksin veel pikalt jaurata, aga lõpetan siinkohal. Et positiivse noodiga lõpetada, tõden, et Bø vennad on lahe nähtus (kui neid nii võib nimetada). Hoian neile pöialt. Juba ammu.



Arvestasin pealkirjaks lihtsalt "Vendade vägi",
sest vaevalt keegi seda raamatut tolle pika nime all teab.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...