See on avalause. Raamatu jooksul selgitab kirjanik ja ajakirjanik Rosa Montero, mis tema ametikaaslaste peades korrast ära on või tundub olevat.
Montero viitab sellele, et kunstnikud (eriti sõnakunstnikud) tunduvad tihemini olevat neurodivergentsed (aju on ebatüüpiline), mistõttu ka nende maailmatajumine on erinev. Lisaks on neil kirjutaja sõnul enam vaimse tervise probleeme. Probleemid võivad tuleneda ka mingist lapsepõlves toimunud sündmusest, tihti traumast. Ja probleemidest tegelikult sünnibki kirjaniku loomesund.
Ei oska säärase teooriaga nõustuda ega mitte nõustuda. Huvitav lugeda igal juhul.
Minu jaoks tundusid mitmed mõtted, tunded, probleemid, mida kirjeldati, tuttavad. Ses mõttes, et need võiksid tunduda paljudele inimestele tuttavad. Ei tundunud niii erilised asjad. Samas ega ma tea, kas mingid asjad, mis mulle tunduvad suht tavalised, on päriselt nii tavalised. Ei tunne ju kõiki inimesi. Aga oli üllatavaid kohti ka, kus mõtlesin et misasja, päriselt või?
Pealkiri viitab autori tõdemusele, et täie mõistuse juures olla poleks kuigi hea ega huvitav. Ta toob näiteks kirjanikke, kes on mingist vaimsest probleemist üle saanud, aga leiavad siis, et tahaks probleemi tagasi, sest see mängis loomisprotsessis olulist rolli.
Lugesin seda raamatut oma kuu aega vahelduva eduga. Oli päris hea jupi kaupa lugemise raamat. Tuttavaid nimesid tuli ette, tuli ka võõraid. Sylvia Plathi oli vist kõige rohkem.
Raamat on kahtlemata kandidaat aasta lahedaima pealkirjaga raamatu tiitlile. Kaas on ka täitsa vaimustav.
Rosa Monterolt on lisaks sellele raamatule eesti keelde tõlgitud ka romaan "Hurm ja pimedus".
Kommentaarid
Postita kommentaar