Otse põhisisu juurde

Monika Undo "Keele konksvingerdusi"

Aastapäevanädalale sobivalt lugesin eesti keele huvitavatest sõnadest ja väljenditest. Raamatu aluseks on Lääne Elus ilmunud sõnavested, mida autor Monika Undo veel välja andmiseks täiendanud on. (Ma sain nii aru.)

Jutuks tulevad niisiis sõnad, mis on kunstlikult loodud ja käibesse läinud, aga ka need, mis pole keeles kinnistunud. Samuti huvitavalt kõlavad sõnad-väljendid, mis murrete kaudu tavakeelde toodud. 

Vist julgemaid esimesi lauseid seni.

Raamatus enim mainimist leidvad sõnaleiutajad on J. Aavik ja A. Saareste, aga ka mitmed kirjanikud, näiteks V. Grünthal-Ridala, J. Kross.

Räägitakse 1972. aasta legendaarsest sõnavõistlusest, mille kaudu tulid keelde paljud tänaseks harjumuspärased sõnad (näiteks eirama, ulme).

Minu meelest kõige õnnestunum sõna, millest juttu tehakse, on õõv. Aaviku meistriklass, täiesti väljamõeldud, aga tundub, nagu oleks alati olemas olnud. Ütled ja kohe tunned, mis emotsioon sellega seotud on. TV6 kunagi reklaamis õudusfilmiõhtuid õõvaöö nime all. On ju juba väljanägemiseltki väga lahe sõna.

Toredad on ka Ave Taaveti illustreerivad karikatuurid. Minu lemmik oli see, kus Under palus teenijannalt oma mummulist kitlit, aga küsis seda väga luuleliselt: "Too mulle mu pattpunane naerukuldsete rüüside ja ingelvalgete tähnidega rüü." Oleks endal võimekust selliste sõnadega rääkida, võiks ju vahepeal päris naljakas olla. 

See väljaanne on mõeldud lühikese lõbusa sissevaatena teemasse, aga raamatu lõpus ka väike nimekiri kirjandusega, mille abil võib end edasi harida, vaimu ja keelt teritada.

Aga. Mingid sõnad ma siit leidsin, mida tundub, et võiks täitsa kasutama hakata. 

  • kirt - olevat sõna, millele mitu korda eri aegadel on püütud tähendusi külge kleepida, aga midagi pole kinni hakanud. Mulle meeldis 2020. aasta Sõnauselt pärit mõte, kus kirti nähti vastena sõnale shortcut. 
  • vilgits - valgusfoor
  • nõelusk - oli mulle juba varasemast teada. Tähendab teravkeelset inimest ja pärineb Jaan Krossi varasalvest. 
  • helem - valguslaik, heledam koht (pilvises) taevas. Romantilisemas mõttes ka luuleelamus, tahaks isegi öelda, et see üldine (hele?) tunne, mis inimest kultuurielamuse puhul valdab.
  • jolka-jalka - Kuusalu kandist pärit väljend, mis tähendab jama juttu. Ah, ära plära! See ju puha jolka-jalka!
  • sakuti - pardel (mõlemad 1972. aasta sõnad.) Noh, mis sa seal vannitoas nii kaua tegid, kas veetsid aega sakutiga?
  • järeltormatus - selle blogi kontekstis hea sõna, aga halb, et teda tihti ette tuleb. Järeltormatuse all mõtles väljamõtleja halba (sõnasõnalist) tõlget. 

Kõige selle sõnade kohta lugemisega meenus kunagine suhtlusportaal Orkut, kus oli vestlusnurk nimega "Väga haige eesti keel". Seal sai postitusi lugedes ikka naeru pugistada. Keel on midagi, millega võib end lõputult lõbustada. Piirid on vaid peas, nagu ikka. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...