Otse põhisisu juurde

Daniel Schreiber "Alone"

Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines.

Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt. 

Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist. 

Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetsest tulevikunägemusest, aga pole kindel, kas päriselt lased. Sõbrad küll on, aga üksildus on ka. Mõistad, kui olulised on pealiskaudsed suhtlemisolukorrad, kus ollakse vastastikku lahked. 

Hiljemalt poole raamatu peal tuli sisse koroonateema ja jutud sellest, kuidas siis oli üksinda elada. Ühest küljest võinuks ju suurte peredega võrreldes lihtne olla. Ei pidanud lisaks enda kodutööle laste kodust koolitööd ja mida veel korraldama. Aga ikka ei olnud lihtne. Koroona, aga ka kliimamuutuste teema said näideteks probleemidest, mida ei saagi ära lahendada. 

Nagu korralikule vaimse tervise teemaga tegelevale raamatule kohale, toodi välja ka tegevused, mis selles valdkonnas (vähemalt autorile) abiks on - aiandus, kudumine, jalutamine, matkamine, joogatamine.

See ongi maitse küsimus, aga mulle vist meeldivad rohkem sellised raamatud, kus räägitakse teemast üldiselt (mõnede näidetega konkreetsete inimeste põhjal), mitte sellised, kus keegi räägib oma isiklikust kogemusest mingi teemaga. Selles raamatus rääkis inimene pigem oma isiklikust kogemusest. Kuigi ei saa eitada, et oli ka arvestatav hulk teemakohase materjali põhjal üllitatud üldist juttu. Raamatu lõpus on bibliograafia ka, sealt võib huvitavaid materjale leida. 

Mulle ei öelnud see raamat midagi eriti uut (kuigi juba teadaoleva kohta olid huvitavad arutlused). Vahepeal oli autor natuke terav mingite teemade osas, sellega on ehk potentsiaali kedagi närvi ajada. Aga vist pole väga ajanud, tegemist on bestselleriga. On küll seda tüüpi raamat, mis võib menukas olla. 


"Alone" on välimuse poolest kõige ilusam raamat, mida tükil ajal lugenud olen. Värviküllane esikaas, mis tähelepanu tõmbas, paberist ümbriskaante all on minu kõige lemmikumat värvi tumeoranžid kõvad kaaned. Köitelehed on kaunilt hallid mitte tavalised valged. Raamat on väikses formaadis (kõrgus 22 cm), hea käes hoida. Kirjatüüp ja reavahe mõjuvad rahulikult, nagu ka lehed, mis pole liiga valged ega liiga kollased. Nii et tubli töö, Reaktion Books Londonis.



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...