Otse põhisisu juurde

Daniel Schreiber "Alone"

Juba kolmas järjestikune saksa keelest tõlgitud raamat mul lugeda. Täitsa juhuslikult olen mingis saksa laines.

Daniel Schreiber on Berliinis elav neljakümnendates eluaastates (kunsti)kriitik ja kirjanik. Kirjanik nimega Schreiber, tore ju :) Raamatus "Alone" kirjutab ta üksindusest ja üksildusest, nii enda omast kui üldisemalt. 

Toetudes Jean-François Lyotardi suurte narratiivide kadumise teooriale leiab ta, et vahest ainuke veel säilinud suur narratiiv on romantiline armastus. Selle leidmist käsitletakse endiselt elu ühe suure eesmärgina, ja neid, kellel seda pole, nähakse millestki ilmajäänuina. Sinna juurde käib ka nägemus sõprussuhetest kui lohutusauhinnast neile, kellel ihaldatud armastust pole. Samas võib sõprus olla ka noorena läbitehtav vaheetapp enne romantilise armastuse rüpes täiskasvanuelu elama hakkamist. 

Autor räägib, kuidas mingi hetkeni uskus, et ei jää alatiseks üksinda, aga siis tekkis teadmine, et jääb küll. Ütled endale, et lased lahti mingist konkreetsest tulevikunägemusest, aga pole kindel, kas päriselt lased. Sõbrad küll on, aga üksildus on ka. Mõistad, kui olulised on pealiskaudsed suhtlemisolukorrad, kus ollakse vastastikku lahked. 

Hiljemalt poole raamatu peal tuli sisse koroonateema ja jutud sellest, kuidas siis oli üksinda elada. Ühest küljest võinuks ju suurte peredega võrreldes lihtne olla. Ei pidanud lisaks enda kodutööle laste kodust koolitööd ja mida veel korraldama. Aga ikka ei olnud lihtne. Koroona, aga ka kliimamuutuste teema said näideteks probleemidest, mida ei saagi ära lahendada. 

Nagu korralikule vaimse tervise teemaga tegelevale raamatule kohale, toodi välja ka tegevused, mis selles valdkonnas (vähemalt autorile) abiks on - aiandus, kudumine, jalutamine, matkamine, joogatamine.

See ongi maitse küsimus, aga mulle vist meeldivad rohkem sellised raamatud, kus räägitakse teemast üldiselt (mõnede näidetega konkreetsete inimeste põhjal), mitte sellised, kus keegi räägib oma isiklikust kogemusest mingi teemaga. Selles raamatus rääkis inimene pigem oma isiklikust kogemusest. Kuigi ei saa eitada, et oli ka arvestatav hulk teemakohase materjali põhjal üllitatud üldist juttu. Raamatu lõpus on bibliograafia ka, sealt võib huvitavaid materjale leida. 

Mulle ei öelnud see raamat midagi eriti uut (kuigi juba teadaoleva kohta olid huvitavad arutlused). Vahepeal oli autor natuke terav mingite teemade osas, sellega on ehk potentsiaali kedagi närvi ajada. Aga vist pole väga ajanud, tegemist on bestselleriga. On küll seda tüüpi raamat, mis võib menukas olla. 


"Alone" on välimuse poolest kõige ilusam raamat, mida tükil ajal lugenud olen. Värviküllane esikaas, mis tähelepanu tõmbas, paberist ümbriskaante all on minu kõige lemmikumat värvi tumeoranžid kõvad kaaned. Köitelehed on kaunilt hallid mitte tavalised valged. Raamat on väikses formaadis (kõrgus 22 cm), hea käes hoida. Kirjatüüp ja reavahe mõjuvad rahulikult, nagu ka lehed, mis pole liiga valged ega liiga kollased. Nii et tubli töö, Reaktion Books Londonis.



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...