Viivi Luik on selline kirjanik, kelle nime tean nii kaua, kui end mäletan, aga seni polnud temalt mitte midagi lugenud. "Seitsmendat rahukevadet" kunagi 10+ aastat tagasi alustasin, aga pea ei tahtnud seda tol hetkel vastu võtta. Viimastel aastatel olen Viivi Luige kohta juhtunud siit-sealt positiivset kuulma: üks ütles, et ta oskab nii sugestiivselt kirjutada (ja mõtlesin, et see on huvitav sõna, mida kellegi kirjeldamiseks kasutada, ise ma üldse seda sõna kunagi ei kasuta), teine ütles, et kirjandusõpetaja soovitas "Kuldset krooni" lugeda. Ühel päeval vahtis seesama "Kuldne kroon" mulle raamatukogus riiulil vastu. Juhus on jumalik asi.
"Kuldne kroon" on esseekogumik, kus Luik jagab mälestusi oma sõprade, tuttavate, perekonna kohta. Lood on surnutest, sest elavate lugu, nagu ta ütleb, pole veel lõppenud. Olulise märkusena lisab ka, et teisi inimesi on tunda ja mäletada võimalik ainult selle kaudu, mida teatakse ja mäletatakse iseenda kohta. Teine inimene on alati peeegeldus ka sellest, kes räägib.
Lugusid on siin Viivi Luige perekonnaliikmetest, Mati Undist, Vello Salost, Juhan Viidingust, ühest proua Annest (perekonnanime ei mäleta, aga elusaatus oli nagu filmistsenaarium), Lennart Merist ja paljudest teistest. Tegevuskohti on peale Eesti veel mitmeid, sest Luik on suursaadiku abikaasana vahepeal ka mujal elanud. Rooma näiteks tundub olevat talle oluline.
Mis mulle vist kõige rohkem meeldis, oli täpsus. Autor ei heieta. Tal on väga konkreetne asi, mida tahab iga inimese kohta öelda, ütleb selle ära, keskendub konkreetsetele detailidele, ja jääb siis vait.
Palju on lihsalt ilusaid lauseid. Maitea, kas neid päris tsitaatlauseteks nimetada, aga sellised, mille loed ära ja mõtled, et küll on ilusti öeldud. Ja küll on kogenult, mingist tarkusest läbiimbunult öeldud. Kirjutaja vilumust kirjutajana oli ka tunda.
Üks tunne hiilis veel lugedes ligi. Mõtlesin, et asi on minus (sest kelles ta ikka olla saab), aga tegelikult Goodreadsis veel inimesi mainis seda. Et autori toon on kohati nagu niuke... kergelt üleolev või liiga enesekindel? Aga eks ta ole tunde küsimus lõpuks.
Raamatu pealkiri on muide pärit ühest Andres Ehini lausest, kus ta ütles, et kui 1960. aastates üldse oli midagi kuldset, siis oli see kroon luuletaja (kirjaniku?) peas. Luuletaja all peeti silmas Artur Alliksaart, saan aru.
Ja siin oli jälle see teema, et mingil hetkel käis jutt autori väga varasest lapsepõlvest ja mina seepeale mõtlen, et tee või tina, ei mäleta mina ennast nii noorena, kuidas teised inimesed mäletavad.
Kommentaarid
Postita kommentaar