David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas.
Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru.
Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõutakse: Federeri ilus mängustiil. Tennisetehniliselt üsna juhmi inimesena võin kinnitada, et isegi see ei sega Federeri mängu ilu mõistmist ja nautimist. Meenub Niina Petrõkina koreograaf, kes kusagil rääkis, et vaatajal peab uisutajat vaadates tekkima tunne, et see kõik tuleb väga lihtsalt ja loomulikult. Sammud, hüpped, naeratus. Niimoodi, et vaatajana usun, et lähen homme jäähalli ja suudan ka sama teha. Federeriga on sama umbes. Just tegin mingi imelöögi ja justkui iseenesest ka lokk vetrus peas täiuslikult.
Federeri fenomen seisneb selles, et ta on korraga nii Mozart kui ka Metallica ning see harmoonia on erakordselt kaunis.
Või tsitaat teisel armastatud teemal (Nadali-Federeri vastasseis):
Ühel pool Lõuna-Euroopa kirglik maskuliinsus, teisal põhja filigraanne ja kliiniline loomingulisus. Dionysos ja Apollo. Kirves ja skalpell. Vasak ja parem käsi. Maailma teine ja esimene number. Nadal, kes on tänapäevase agressiivse tagajoonemängu põhimõtteliselt viimseni tippu välja viinud... versus mees, kes on kogu tänapäeva mängu ümber kujundanud, kelle täpsus ja mitmekülgsus on sama muljet avaldavad kui kiirus ja jalgade töö, kuid kes võib selle esimese mehe kätes kummaliselt habras olla, tema saagiks langeda.
Häirivaim osa raamatust olid joonealused märkused. Enamasti need segasid lugemist, kuivõrd polnud alati kuigi tugevalt seotud selle teemaga, mille juurest joone alla viidati. Ja põhiasi: viiteid oli lihtsalt liiga palju. Mõjus nii, et autor tahtis lahe olla, mängides lisaks sisule ka vormiga.
Siin üks markantne näide: neli rida põhiteksti ja kaks lehekülge joonealust:
Hea lause keskendumisvõime kohta:
Kuidas manada endas kriitilise tähtsusega ajahetkel esile sedavõrd labane klišee nagu "üks pall korraga" või "nüüd peab keskenduma", seda tõesti mõelda ja siis seda ka teha?
Ja üks, mis kirjeldab hästi võistlusjärgseid intervjuusid:
Telejaamade pintsakutes baritonid ilmuvad pärast mänge väljakule ja nõuavad spordigeeniustelt muudkui surnud klišeekatkete ümberkombineerimist.
Raamatu on eesti keelde tõlkinud ERR-i spordiajakirjanik Aet Süvari. Ta on mitmeid sportlaste biograafiaid ka eesti keelde tõlkinud näiteks.
Tõlge tundus mulle hea. Polnud mingit otsetõlkelist jura, ei mõjunud ebaloomulikuna. See tekst tundus päris suur väljakutse tõlkimiseks: autor pole just lihtsate sõnade ja lihtlausete mees. Ka meeldis, et originaalpealkirjast "String theory" oli eesti keeles saadud "Võrguteooria", mitte mingi imelik "Reketikeeleteooria" vms.
Kommentaarid
Postita kommentaar