Mihkel Mutt "Tartu tuld toomas : linnauitaja ülestähendusi taaskohtumisel"

 

Mõni aasta tagasi nägin Mihkel Mutti suvaliselt tänaval. Polnud tema Tartusse tagasi kolimisega siis kursis ja mõtlesin ilmselt et näe, kirjanikuhärra ka Tartus käimas. (Sest Mihkel Mutt on märksa kirjanikuhärralikum tüüp kui mõni muu kirjanik.) Siis nägin teda mingi kord veel ja hakkasin mõtlema, et huvitav mida ta jalutab siin.

See suvaliselt nägemine on kõnekas tegelikult Tartu kohta. Mõni nädal tagasi peatas mind kaubamaja juures üks usukuulutaja ja küsis, mis mulle Tartu juures enim meeldib. Vastasin et suurus: ühe jalutuskäigu jooksul on võimalik näha mõnda tuttavat, isegi mitut tuntud inimest, aga samas on võimalik näha ka mitte ühtegi tuttavat inimest. Rootslased ütleks lagom. Parasjagu (suur/väike).

Raamat on ühest küljest jalutuskäik Tartus - linna füüsiline keskkond, sh jõgi. Teisalt tuleb juttu Tartu vaimust, linna peal tuntud tartlastest, ülikoolist, linna ajaloolisest rollist, võimalikust rollist tulevikus, Tartu-Tallinn vastasseisust. (Viimase kohta leiab Mutt, et ega sel suurt mõtet ole.) Tagamõte pole see, et Tartu on maailma parim linn, pigem on lihtsalt Muti mõtisklused. 

Pealkiri võinuks olla ka "Tartu tuld toomas : vestlused Roosiga", sest läbi raamatu vestleb Mutt turuhoone seaskulptuur Roosiga. Filosoofiasse kalduvad jutuajamised, miks mitte.

Huvitav mõiste oli Tartu-teenuse kasutaja - inimene, kes siin pigem lühiajaliselt mingil põhjusel (tihti ülikooliõpingud) elanud. Neid on ju väga palju. Mina olen Muti definitsioonis valiktartlane. (Mida see tähendab, lugege, kullakesed, juba ise. Vabandust, ei suutnud vastu panna selle lause kirjutamisele.)

Mihkel Mutt (nagu mina) paistab armastavat sulge (vähemalt selles raamatus). Kindlasti saaks psühhonalüüsi teha, kust see armastus tuleb (ja mul on mõned teooriad). Neis postitustes siin kraabin reeglina mõnedki sulud enne avaldamist teksti seest maha, et asja mitte liiga segaseks ajada, aga loomulikus tekstivoolus tulevad sulud nagu iseenesest. Selle lõigu mõte on, et kui sulgudes lisandused ei meeldi, siis selle raamatuga võib olla natuke keeruline.

Keeruline võib olla lugeda ka siis, kui Tartuga mingit kokkupuudet ei oma. Aga kahtlustan, et neid inimesi see raamat ei huvita ka. Miks ta peakski.

Samalt autorilt varem loetud: 

• "Hiired tuules" (Olen sellele Goodreadsis 5 tärni pannud ja siin kunagi kirjutanud ka midagi.)
• "Rahvusvaheline mees"