Otse põhisisu juurde

Lia Louis "Kallis Emmie Blue"


Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks.

Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin. 

Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei teadnud ta midagi. Ühtlasi oli Emmie koolis üksi, sest üks õpetaja/parima sõbra isa osutus ahistajaks, aga parim sõber ei uskunud seda, või kui uskus, siis süüdistas Emmie't. 

Raamatu tegevus algab Emmie ja Lucase 30. sünnipäeva õhtul, kui Emmie usub, et Lucas palub teda kohe naiseks. Kas palub? Muidugi mitte.

Päris palju ettearvatavat on, samas mingite külgede pealt suutis see lugu ka üllatada. Naistekate suurel skaalal on seier pigem positiivse poole. Ainult mingile ettemääratuse teemale vihjamine on minu jaoks natuke liig. 

Naljakas on ka mitme koha peal. Peategelasel on üks krehvtise kõnepruugiga sõbranna ja seda on püütud tõlkes edasi anda (täitsa edukalt). 

Jätkuvalt tundub, et raskeim asi eesti keeles on teatud nimedele ülakomaga käändelõpu lisamine. Nagu varasemaltki silma hakanud, on see raamatutes ikka täitsa juhuslik. Ühes lauses kirjutatakse ilusti Emmie'ga ja järgmises lauses tuleb Rosiega. Võib muidugi olla, et õigekirja eest vastutav isik hääldabki seda nime rosiie mitte rõusi. 


Võtsin kaardi järgi raamatu, kus keegi kaanel ülespoole vaatab (lisaks nööri otsas olev õhupallilaadne objekt).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...