Otse põhisisu juurde

Lia Louis "Kallis Emmie Blue"


Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks.

Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin. 

Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei teadnud ta midagi. Ühtlasi oli Emmie koolis üksi, sest üks õpetaja/parima sõbra isa osutus ahistajaks, aga parim sõber ei uskunud seda, või kui uskus, siis süüdistas Emmie't. 

Raamatu tegevus algab Emmie ja Lucase 30. sünnipäeva õhtul, kui Emmie usub, et Lucas palub teda kohe naiseks. Kas palub? Muidugi mitte.

Päris palju ettearvatavat on, samas mingite külgede pealt suutis see lugu ka üllatada. Naistekate suurel skaalal on seier pigem positiivse poole. Ainult mingile ettemääratuse teemale vihjamine on minu jaoks natuke liig. 

Naljakas on ka mitme koha peal. Peategelasel on üks krehvtise kõnepruugiga sõbranna ja seda on püütud tõlkes edasi anda (täitsa edukalt). 

Jätkuvalt tundub, et raskeim asi eesti keeles on teatud nimedele ülakomaga käändelõpu lisamine. Nagu varasemaltki silma hakanud, on see raamatutes ikka täitsa juhuslik. Ühes lauses kirjutatakse ilusti Emmie'ga ja järgmises lauses tuleb Rosiega. Võib muidugi olla, et õigekirja eest vastutav isik hääldabki seda nime rosiie mitte rõusi. 


Võtsin kaardi järgi raamatu, kus keegi kaanel ülespoole vaatab (lisaks nööri otsas olev õhupallilaadne objekt).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...