Otse põhisisu juurde

Lia Louis "Kallis Emmie Blue"


Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks.

Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin. 

Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei teadnud ta midagi. Ühtlasi oli Emmie koolis üksi, sest üks õpetaja/parima sõbra isa osutus ahistajaks, aga parim sõber ei uskunud seda, või kui uskus, siis süüdistas Emmie't. 

Raamatu tegevus algab Emmie ja Lucase 30. sünnipäeva õhtul, kui Emmie usub, et Lucas palub teda kohe naiseks. Kas palub? Muidugi mitte.

Päris palju ettearvatavat on, samas mingite külgede pealt suutis see lugu ka üllatada. Naistekate suurel skaalal on seier pigem positiivse poole. Ainult mingile ettemääratuse teemale vihjamine on minu jaoks natuke liig. 

Naljakas on ka mitme koha peal. Peategelasel on üks krehvtise kõnepruugiga sõbranna ja seda on püütud tõlkes edasi anda (täitsa edukalt). 

Jätkuvalt tundub, et raskeim asi eesti keeles on teatud nimedele ülakomaga käändelõpu lisamine. Nagu varasemaltki silma hakanud, on see raamatutes ikka täitsa juhuslik. Ühes lauses kirjutatakse ilusti Emmie'ga ja järgmises lauses tuleb Rosiega. Võib muidugi olla, et õigekirja eest vastutav isik hääldabki seda nime rosiie mitte rõusi. 


Võtsin kaardi järgi raamatu, kus keegi kaanel ülespoole vaatab (lisaks nööri otsas olev õhupallilaadne objekt).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...