Otse põhisisu juurde

Lia Louis "Kallis Emmie Blue"


Nunnu kaanekujundus, aga üsna ebaõnnestunud pealkirjaga raamat. Inglise keeles veel kuidagi on, aga eestikeelne variant kõlab nagu väga halva raamatu pealkiri. Vist sellepärast, et meenutab Mati Nuude laulu "Mamie Blue". See pole midagi sellist, mida kummitama tahaks.

Kui selle nunnu kaane kallal natuke norida: miks peaks Eestis kedagi huvitama, mida ütleb Julia Whelan selle raamatu kohta? (Tema lause on õhupalli sees.) Kui paljud inimesed teavad (isegi peale guugeldamist), kes see on? Humoorikas muidugi, et see on sama inimene, kes luges audioraamatut "My year of rest and relaxation", mida hiljuti kuulasin. 

Aga. Selle õhupalliga on oma teema. Nimelt lasi peategelane Emmeline (Emmie) 16-aastasena Inglismaal lahti õhupalli, kus sees oli kiri tema meiliaadressiga. Prantsusmaa rannikul leidis selle Lucas. Emmie ja Lucas said parimateks sõpradeks. Noh, ja üldse võttis Lucase perekond Emmie enda hulka, sest tema enda ema polnud Emmie elust eriti huvitatud ja isast ei teadnud ta midagi. Ühtlasi oli Emmie koolis üksi, sest üks õpetaja/parima sõbra isa osutus ahistajaks, aga parim sõber ei uskunud seda, või kui uskus, siis süüdistas Emmie't. 

Raamatu tegevus algab Emmie ja Lucase 30. sünnipäeva õhtul, kui Emmie usub, et Lucas palub teda kohe naiseks. Kas palub? Muidugi mitte.

Päris palju ettearvatavat on, samas mingite külgede pealt suutis see lugu ka üllatada. Naistekate suurel skaalal on seier pigem positiivse poole. Ainult mingile ettemääratuse teemale vihjamine on minu jaoks natuke liig. 

Naljakas on ka mitme koha peal. Peategelasel on üks krehvtise kõnepruugiga sõbranna ja seda on püütud tõlkes edasi anda (täitsa edukalt). 

Jätkuvalt tundub, et raskeim asi eesti keeles on teatud nimedele ülakomaga käändelõpu lisamine. Nagu varasemaltki silma hakanud, on see raamatutes ikka täitsa juhuslik. Ühes lauses kirjutatakse ilusti Emmie'ga ja järgmises lauses tuleb Rosiega. Võib muidugi olla, et õigekirja eest vastutav isik hääldabki seda nime rosiie mitte rõusi. 


Võtsin kaardi järgi raamatu, kus keegi kaanel ülespoole vaatab (lisaks nööri otsas olev õhupallilaadne objekt).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...