Dolly Alderton "Kõik, mida ma tean armastusest"

Arvasin, et tegemist on fiktsiooniga, aga see on hoopis autobiograafia Dolly Aldertoni varasest teismeeast kolmekümnenda eluaastani.

Raamatu algus viib nostalgialainele. Juhul, kui oled selle põlvkonna inimene, kes MSN-is vestlusi pidas. Edasi tuleb mitmeid kümneid lehekülgi selle kohta, kuidas Dolly üliõpilasena jõi ja pidutses.

Ta teeb ise ka lõpuks järelduse, et oli üsna elupõletajalik aeg, aga mitte enne, kui on andnud edasi mahlaseid kirjeldusi selle kohta, kes mida kus jõi ja kuhu hiljem oksendas. Kui oled inimene, kellel parjasti endal on selline eluperiood, siis on ehk päris lahe seda lugeda? Kui ei ole, muutub ühel hetkel tüütavaks. 

Edasises loos saame teada, kuidas Dollyst sai ennasttundev inimene. Siin on sarnaseid jooni mõne eneseabiraamatuga.  

Põhiline asi, millest aru sain, oli see, et Dolly Aldertoni peas on sõnad olemas ja oskus neid osavalt ritta seada ka. Mitmed lõigud ja peatükid olid sisu mõttes väga head, eriti need, kus ta sõpradest räägib. Ja siis oli hulk neid, mis tegelikult eriti ei huvitanud. Natuke niuke vaadake, kui lahe ja originaalne ma olen teema.

Kuna kaardil on palju televiisoreid, võtsin raamatu, mille põhjal on teleseriaal tehtud. See kannab sama nime - "Everything I know about love". Vaatasin juba enne raamatu lugemist teda. Ei ole selline seriaal, mis otseselt raamatut järgib, pigem on raamatust inspireeritud. 

Kuna seal on mitmeid tagasivaateid peategelase lapsepõlve ja teismeikka, kõlavad taustaks nii Five, Whigfield kui S Club 7. Aga mingis osas mängitakse ka ABBAt.