Otse põhisisu juurde

"Minu kokaraamat"

Jah, ma lugesin kokaraamatut. 

Juhtus, et sain Dixiti käest sellise kaardi:

Küll ma siis otsisin eluarvu ja püüdsin jagada jagamatut, sirvisin paljusid nimekirju raamatuist, kus võti pealkirjas või kaanel või autori nimes, aga mitte ei leidnud head. (Kuigi nimekirjade sirvimisest tunnen küll vist suuremat rõõmu kui peaks.)

Siis panin raamatukogus riiuli peal kogemata tähele ühte võtmekest, mis polnud muu kui Petrone Printi logo. Meeldiva kokkusattumusena on mul täitsa olemas Petrone Printi raamat, "Minu kokaraamat"!

Kuuldavasti on olemas inimesi, kes kokaraamatuid loevad, niimoodi järjest läbilugemise mõttes. Usun, et agarale toiduvalmistajale on see täitsa kasulik. Mitte et retseptid ise meelde jääks, aga võib-olla jääb meelde midagi huvitavat selle kohta, milliseid (teinekord ootamatuid) toiduaineid võib omavahel kokku panna või kuidas mõnd toiduvalmistamisega seotud protseduuri läbi viia. 

Mina ei ole agar toiduvalmistaja ja huvi "Minu kokaraamatut" lugeda tuli hoopis mõttest, et toit on kultuuri osa. Selle raamatu idee oligi seda viimast rõhutada. 

Hinkaalid näiteks, onju. Kindlasti täiesti erinevad pelmeenidest.  Raamatus öeldi, et hinkaale ei sööda Gruusias kunagi noa ja kahvliga ega ka hapukoorega. Ja see kõrgem tutsakas, mis tal seal otsas on, millest süües kinni võtad, jäetakse söömata ja pannakse taldrikule tagasi. 

Või siis mingi Islandi lambasupp, kus komponendid serveeritakse eri kaussides. Ühest kausist võtad lammast, teisest porgandit ja kolmandast leemekest peale. 

Ühtlasi sain (mitte praegu vaid kunagi varem sirvides) sellest raamatust teada, et ameeriklaste lemmik mac and cheese pole lihtsalt makaronid, kuhu on juust peale riivitud, vaid ikka vähe keerulisem roog. Aga see on nii hea, et kõik on selle tegemise selgeks õppinud. 

Ilmselt on nüüd mõneks aastaks kokaraamatute lugemisega rahu majas : ) 

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...