Otse põhisisu juurde

Alexander McCall Smith "The Bertie project"



Alexander McCall Smith on see autor, kellele kogu aeg viitan, kui teemaks on raamatud, kus midagi ei juhtu, aga mida on sellegipoolest tore lugeda. 

Asi on ilmselt selles, et McCall Smithi jaoks ei ole kirjutamine raske. Väidetavalt kirjutab ta kümneid lehekülgi päevas, jutt jookseb lihtsalt ja seda lihtsust on lugedes ka tunda. 

"The Bertie Project" on 11. (ja mitte viimane) osa sarjast "44 Scotland Street". Sarja ja 1. raamatu nimi on selle maja aadress, kus (praeguseks küll ainult mõned) tegelased elavad.

Tegelaste hulgas on näiteks 7-aastane poiss (tema ongi Bertie), keda ema väga moodsate põhimõtete järgi kasvatada üritab, hiliskeskeas portreemaalija Angus, kellele meeldib asjade üle arutleda, tema anropoloogist naine Domenica, noor kunstigalerii omanik Matthew, üliõpilane Pat(ricia), eneseimetleja Bruce, kohvikupidaja Lou.

Ja need asjad, mis tegelastega raamatute jooksul juhtuvad, on kohati üsna tavalised, kohati üsna jaburad. Noh et kukkusid kogemata suurde kasti, millega sind juhtumisi Abu Dhabisse mingi sultani paleesse transporditi. Või käisid teises linnas, aga unustasid, et läksid sinna autoga ja tulid tagasi rongiga ja siis paar päeva hiljem mõtled, et paganas, kuhu ma oma auto küll parkisin, et teda maja ees pole. Või lähed Aasiasse piraate uurima, aga selgub, et need piraadid tegelevad hoopis piraatplaatide vorpimisega.

Sarja kaks esimest raamatut on eesti keeles ka olemas, edasisi pole tõlgitud. Ju polnud piisavalt menukas. Ilmselt paljudele ei sobigi. Mina hakkasin noid raamatuid lugema kõige esimese koroonalaine ajal ja sel perioodil sobisid nagu rusikas silmaauku.


Selle kaardiga oli lihtne. Bertie on nimelt selline tegelane, keda ema just sääraseid pükse kandma sunnib. Mis nende nimi eesti keeles on? Traksipüksid? Tunked? Inglise keeles öeldakse dungarees. 

Kommentaarid

Popid

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...